Mikk Pärnits ja Marianne Ubaleht: vägivallaohvrite vaikima sundimine on kuritegelik

Marianne Ubaleht ja Mikk Pärnits Foto: Erakogu

• Üheks aina esilekerkivamaks nähtuseks Eestis on demokraatia mittemõistmine
• Näeme isiklikult selles autokraatliku ja demokraatliku mentaliteedi kokkupõrget
• Aastatuhandeid kestnud misogüünia on teinud korralikku tööd.

Vastuseks 26. mail Postimehes ilmunud Jaanus Kanguri arvamusloole oleks öelda nii mõndagi. Kuskohas keskealine valge mees soovitab vaikida, peaksime kohe kindlasti rääkima hakkama.

Nagu kõneles autasustamisel Marianne: «Valge keskealise silmaklappidega mehe ego on hapram kui hiina portselan. Ja sellele egole oleme me palju haiget teinud.» 

Tragikoomilisel kombel algasid keskealise valge mehe hüsteeriahood koheselt peale ürituse lõppu kui vana Helme kamandas justiitsministrit Pärnitsalt auhinda ära võtma. Mehe ego sai haiget. Kogu «skandaal» selles seisneski. Ei milleski muus. Kui uurida solvunud meestelt, mille peale nad vihastusid, siis ei ole nad siiani osanud adekvaatselt formuleerida koherentset vastust.

Kas solvuti, kuna kritiseeriti naistevastase vägivalla statistikat? Või solvuti pedofiilia hukkamõistu peale? Tõenäoliselt solvuti demokraatia põhiõiguse kasutamise peale: vabade ning keskealiste meeste suunas sihitud kriitiliste mõtteavalduste peale. Sest nende ego on õrn. Ning nagu me kõnelesime, on kõige priviligeeritum ning lumehelbem just Mehe Ego. Võib väita, et patriarhaatlik ühiskonnakorraldus nende ego kaitsmiseks peamiselt ehitatud ongi. Seda siis sissejuhatuseks.

Rääkimisega on selline asi, et see aitab luua ühisteadvust probleemide ulatuse kohta ning koondada vägesid.

Ehk on vaikimine Nõukogude Liidu pärand. Siis ei tohtinud ennast väljendada. Nüüd nagu tohib. Kuid impeeriumi sulaga jäi külm meie kontidesse. Kuid süüdistada mugavaid, jõuetuid vaenlasi on nõrkuse märk. Ei. Soovitus vaikida tuleb mujalt. Ehk on asi meis, kes demokraatiat alles katsetavad. Paljud eakamad olla roosa kleidi peale ehmunud ning küsinud: «kas see nüüd ongi demokraatia kui igaüks võib öelda mis pähe tuleb?» Just nii. Selle pärast sai seistud Balti ketis. Selle eest võideldi Vabadussõjas, et poisid saaksid kanda kleite ja naised pükse.

Üheks aastatega aina esilekerkivamaks nähtuseks Eestis on demokraatia mittemõistmine. Seda tihti Nõukogude Liidus üles kasvanud inimeste poolt. Kui Kangur toob esile «Pärnitsa patud», siis näeme isiklikult selles autokraatliku ning demokraatliku mentaliteedi kokkupõrget: meie sõnad kõlavad ühiskondlikus passiivsuses, tardumuses ja vaikimises sedavõrd valjemana. Ehk seletab just see vanema põlvkonna allergilisi reaktsioone meie poolt toodud värskele õhule.

Kuvatõmmis liikumise SeePoleOkei sotsiaalmeediakontost Foto: Erakogu

Kangurist on pea kuritegelik sundida ohvreid vaikima. Seepoleokei konto üheks ilmseks strateegiaks on murda tabusid naistevastase vägivalla kallal ning tihti näeme, kuidas ohvreid üritavad vaigistada patriarhaatliku ühiskonnamudeli kaitsemehhanismid. Mehe ego jaoks on tõene järgmine tsitaat: «pole inimest, pole probleemi». Kui see Pärnits vaid vait jääks ega inspireeriks. Kui need naised vaid kööki tagasi läheksid ja kaeblemise lõpetaksid.

Ilmselt vaevab Kangurit sama privileegipimedus ka Ameerika rassirahutuste suhtes, kus kõik oleks hästi «kui vaid need n*****d lihtsalt tööle kaoksid». Kuid Kangur kui keskealine valge mees ei pea süvenema alamate klasside probleemidesse. Seda privileegipimedus kirjeldabki. Et mees on kõige tipus, teeb reegleid ning teised peavad ainult alluma tema valgustatud maailmanägemusele. Siis valitseks lõpuks harmoonia, kaoks kuritegevus ja muud pahed.

Reaktsioon säärastele meeste asjatundmatutele targutustele toob esile okserefleksi. Nad räägivad oma patroniseeriva muigega asjadest, millest nad midagi ei tea. Ka see käib meeste privileegi alla: rääkida millestki, millest nad ei tea. Autoriteetselt. Ohvritele mõnitavalt otsa irvitades. Kangur, Aeg, Helmed: nad kõik tahavad et teised lihtsalt alistuksid. Ajaksid jalad laiali ning lõpetaksid vastupanu. Et need lapsed bussipeatustes laseksid vanameestel oma jalgevahet käperdada. Et keegi ei kritiseeriks rahvuslust. Kuidas sa saad sedasi mehi mustata? Kas sa ei tea, et mees on Jumal? Ning naine on päris-mitte inimene, vaid mehe teenriks loodud laudalehm? Vaata millist pilti tahad: Jumal ehk Is(s)and on depressioonis näoga keskealine valge mees. Sinu omanik. Ja Jumalat/meest ei tohi solvata. Maailm kukub temata kokku. Me kõik oleme Jumala lapsed. Aastatuhandeid kestnud misogüünia on teinud korralikku tööd. Harutada lahti meie kaelas lasuvat silmust on kerge. Seda kardavad Kangur, Aeg. Paljud teised koletusliku suhtumisega vanamehed. Nad teavad, et Nõukogude Liit oli üks seitsmekümneaastane vanamees, kelle võim pudenes kildudeks kohe, kui inimesed julgesid rääkima hakata.

Rääkimisega on selline asi, et see aitab luua ühisteadvust probleemide ulatuse kohta ning koondada vägesid. EPL avaldas hiljuti loo, kuidas Eestis on seksuaalset ahistamist kogenud kuskil ca 170 000 inimest. Vähemalt! Kanguri lahenduseks on lasta neil lugeda uimast luulet. On vist tore olla keskealine valge mehike. Lihtsalt ütled, et naised on ise süüdi. Kahekordselt süüdi, kuna hakkavad veel rääkima ka. Kas nad ei tea, et võltshäbi ning traumat eirates võib kahjustada meeste reputatsiooni?

Et kasvaks üles uus põlvkond mehi, kes kuulavad naisi ning kasvavad normaalseteks.

Oleme märganud, et selliste inimestega ei saa suhelda, kuna nad tahavad, et sina vaikiksid. Nad ei tagane sentimeetritki. Sama rassistide, ksenofoobide ning homofoobidega. Meil puudub selliste vastu igasugune austus. Vahet pole, kui vana või noor sa oled. Nad ei ole siin selleks et sind aidata. Nad on siin, et meestele ringkaitset teha. Ükski inimõiguste liikumine pole saanud õiguseid ülevalt alla, vaid on pidanud nende nimel kurja vaeva nägema. Seda ka nüüd, kui oleme hammustanud läbi ühiskondlike kannatuste olemuslikud kohad. Me kannatame ignorantsuse, väikluse ja... vaikimise tõttu. Alles soigus Joe Rogan selle kohta, kuidas valged keskealised mehed ei saa enam narratiive domineerida. Lõpuks ometi!

Ja sina noor, kes väldid Eesti meediat ja jälestad neid misogüüne, homofoobe: me anname sulle toimuva kohta sõnavara. Sest vaata, meeste ühiskond ei lase tekkida sinu olukorda kirjeldaval keelelgi. SPO (SeePoleOkei) on omamoodi liikumine, millel on tohutut potentsiaali. Tegu on demokraatliku liikumisega, mis julgustab rääkima ning viib lõppsihina sisse seadusemuudatused, mis paneb teatud sorti mehi higistama. Nõukogude Eesti kaob oma mentaliteediga ükskord autokraatlikku mädasohu. Sina aga mine õpi juristiks, saa prokuröriks. Ole aktiivne. Ole tüdruk. Tee see seadus, et sulle ei tohi soo või välimuse tõttu kallale tungida. Et sina või ka su tütar saaks üles kasvada riigis, kus need mehed on lõpuks vait. Et mehed, kellelt sa ei palunud kommentaare või puudutamist, saaksid vastutusele võetud. Et kasvaks üles uus põlvkond mehi, kes kuulavad naisi ning kasvavad normaalseteks.

Justiitsminister Raivo Aeg surus Mikk Pärnitsaga tseremoonial kätt ja õnnitles teda, kuid hiljem võttis temalt tunnustuse tagasi ja põhjendas, et ta ei teadnud, millele alla kirjutas. Foto: Erakogu

Kuid enne peavad nad õppima kuulama ja sina kõnelema. Lõpuks küsiksime uuesti sama, mida küsisime vägivallaennetuse auhindade tseremoonial Raivo Ajalt ja ta kamraadidelt: kui lühikest seelikut kandis Eesti Vabariik 1940. aastal?