Ülemjuhatajate ees on ikka seisnud «võidad lahingu, kaotad sõja»-tüüpi valikud
Juhtkiri: Eesti, liitlased ja Aasia
4. veebruar 2012, 15:14
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti on suurendanud oma kaitsekulusid kahe protsendini sisemajanduse kogutoodangust ja olnud kartmatu liitlane. Meile on strateegiliselt oluline, et samamoodi käituksid ka teised eurooplased.
Ülemjuhatajate ees on aga läbi aegade seisnud «võidad lahingu, kaotad sõja»-tüüpi valikud. Lahingu kaotamise eest saavad sugeda kindralid, aga sõja kaotavad kuningad (tänapäeva tõlge: poliitikud). Afganistanist rääkides võikski poolpoeetiliselt küsida, kas see on sõda või lahing.
Meil Eestis, üpris õigustatult ja mõistetavalt, on kombeks taandada oma roll liitlaskohustustele. Tõsi, osaleme liitlasoperatsioonis, mis oli vastus meie liitlase ründamisele. Päris paljudele inimestele, kes Eestis Afganistanist ja kümmekond aastat kestnud ISAFi kohalolekust kirjutavad, kuluks ära meenutus, et tegu on rahvusvahelisele õigusele ja kokkulepetele tugineva operatsiooniga.
Laialt defineeritud kasu Eestile seisnebki lepingutele toetuvas veendumuses, et kui meie osaleme oma liitlaste kaitsmisel, ei jäeta ka meid hätta.
Samas ei tasu unustada, et teostame oma huve laiemas kontekstis ning ka Eesti osaleb eesmärkide määramises. Kas Afganistani on jäädud liiga kauaks või peaksid liitlased seal püsima veel ja veel?
Vastus sõltub sellest, kuidas määrata eesmärki. Kitsalt võttes on adekvaatne vastus 2001. aasta 11. septembri rünnakutele ammu antud. Teisalt: kui meie oma avalikkusele lubatud eesmärgid ulatuvad heroiini maamunalt kaotamisest naiste õiguste tõstmiseni euroopalikule tasemele ja seda kõike Aasia vaeses südames, siis ongi raske võitjana lahkuda.
Kaitseminister Mart Laar kinnitab, et Eestil pole kavas jääda Afganistani tulekustutajate ehk viimaste lahkujate hulka. Seda rõhutades vastab ta opositsioonile meie oma riigikogus ning see on loomulik.
Afganistani puutuvaid sõnumeid mõjutavad mitmesugused asjaolud alates tõsistele analüüsidele tuginevatest hinnangutest olukorrale selles riigis kuni liitlaste sisepoliitikani välja.
Ebamääraste lahkumissõnumite taustal on tihtipeale eelolevad valimised, praegusel juhul nii Prantsusmaal kui USAs. Samas on isegi Prantsusmaa ametiisikute lubadused Afganistanist lahkumise kohta mõõdukad ja pigem lubatakse šnitti võtta USA käitumisest.
Spetsialistid räägivad Afganistani julgeoleku arengust ja/või selle viletsusest. Üldvaates peame arvestama seda, millised majanduslikud ja poliitilised võimalused Põhja-Atlandi liitlastel praeguses maailmas on – s.t Afganistan pole üksi, isegi kui ta üksi jäetaks.
Riigikaitse kõrgeima juhtimise, see tähendab poliitikute tasemel on otsustada, kuidas tegevus Afganistanis üleüldse sobitub meie kaitsevõime suurendamisse.