/nginx/o/2021/02/15/13630140t1h8431.jpg)
Kui president saabus kaks nädalat tagasi Eesti verekeskuse 80. aastapäeva vastuvõtule, võitis ta piduliste südamed sellega, et Kersti Kaljulaidi suvekleidi lühike varrukas paljastas igale doonorile tuttava, vereloovutuse järgselt küünarnukile pandud sideme.
President, kes on püsidoonor, tuligi Eesti doonorluse sünnipäevale otse vereloovutuselt. Kahjuks ei ole neid inimesi tänavu suvel piisavalt, kes koos riigipeaga on verd loovutamas käinud. Kui te vaatate lehele www.verekeskus.ee, siis näete, et mitmes veregrupis on doonorivere varu ülinapp.
Praegu on Põhja-Eesti regionaalhaiglas õnnetu kokkusattumuse tulemusena mitu A-negatiivse veregrupiga patsienti, kes vajavad iga päev vereülekannet. Nende inimeste elu ja tervis sõltub sõna otseses mõttes sellest, kas verekeskused suudavad leida täna ja homme piisavalt doonoreid.
Praegu on verevarudega tekkinud nii täbar olukord, et sellist pole praegusel sajandil veel olnudki.
Pikemas perspektiivis vajavad sajad patsiendid elus püsimiseks ja tervenemiseks kõigi veregruppi kuuluvaid abiandjaid, sest doonorivere varu on pärast viimase koroonalaine lõppu ebatavaliselt väike. Olen viimastel kuudel läbi vaadanud 30 aastat vanu ajalehti ning ikka ja jälle tõdenud, kui tundmatuseni on elu Eestis ühe inimpõlvega muutunud. 1991. aasta suvel kehtis meil okupatsioonirubla, poodides ei jätkunud toidukaupu ning valitsus pidi just 1. juulist tõstma piima ja liha hinda. Nõukogude Liit lagunes vaikselt, aga taasiseseisvust veel ei paistnud.
Praegu on verevarudega tekkinud nii täbar olukord, et sellist pole praegusel sajandil veel olnudki.
30 aastat vanast Õhtulehest leidsin poliitika- ja majandusuudiste vahelt intervjuu vabariikliku verekeskuse peaarsti Raivo Kollega, mis oli tehtud Eesti esimese verekeskuse 50. sünnipäeva puhul.
«Praegu vereandjaid ei piisa ning me ei suuda oma tööpindu ja seadmeid täielikult kasutada,» muretses peaarst ning kurtis ajast ja arust seadmete ja ruumide pärast. Ent ta jätkas: «Eestis on aastane doonorivere kogus 30 tonni. Sellest ei piisa. Rahvusvahelise mõõdupuu järgi jääb vajaka 10 tonni.»
Vahepealse inimpõlvega on Eesti saanud moodsad turvalised verekeskused ning püsidoonorite arv on tõusnud 30 000 inimeseni aastas, kuid rahvusvahelise mõõdupuuga võrreldes on seegi arv liiga väike.
Mullu olid Eesti doonorid esimese koroonalaine ajal ja järel väga tublid ning verevarud püsisid turvalisel tasemel. Ent praegune suur suvi on tänavu põhjustanud Eestis doonorivere põua.
Nii nagu Põhja-Eesti regionaalhaiglas on õnnetult kokku sattunud mitu suure vereülekande vajadusega A-negatiivse vererühma patsienti, on õnnetult kokku sattunud ka mitu doonorite arvu vähendanud asjaolu. Esiteks tähendas koroonapiirangute leevenemine seda, et haiglad hakkasid täiskoormusel taas ravima plaanilisi haigeid ja suurenes verepreparaatide vajadus. Teiseks tähendas piirangute leevenemine ning ilus ilm seda, et paljud püsidoonorid hakkasid suurt suve nautima ja lükkasid järgmise vereloovutuse sügisesse.
Kui teie tervis seda lubab, siis sööge kõht korralikult täis ning minge palun verd loovutama!
Olukorra tegi veel raskemaks jaaninädal, mil verekeskustel oli tavalisest vähem tööpäevi, kuid samas kaasnes pühadega palju õnnetusi, mille ohvrid vajavad vereülekandeid. Tagatipuks on paljud inimesed kuulnud, et pärast koroona põdemist või vaktsineerimist Covidi vastu ei sobi nad niipea verd loovutama. Õnneks ei ole see enam nii, sest nüüd on ka nemad verekeskustesse oodatud.
Seetõttu on praegu verevarudega tekkinud nii täbar olukord, et sellist pole praegusel sajandil veel olnudki. Siit päevakohane palve: kui teie tervis seda lubab, siis sööge palun kõht korralikult täis ning minge palun verd loovutama!
Kinnitan oma kogemusest, et neid inimesi vaadatakse hoopis teise pilguga, kes tänaval käies kannavad mõnd kärtspunast riideeset või hoiavad töölaual kruusi sõnumiga «Veri good».
/nginx/o/2014/04/23/2981050t1h53fd.jpg)