Tõnis Värnik: ehitame ise uue ooperimaja

Tõnis Värnik. Foto: Egert Kamenik

Üle saja aasta tagasi oli eesti rahval küllalt tahtmist, et jõud koondada ja raha kokku panna ning teater ehitada. Nii võiks me seda teha praegugi, kirjutab operihuviline pensionär ja vabakutseline tõlkija Tõnis Värnik.

Vajadusest ehitada praeguse Estonia asemele tänapäeva vajadustele vastav ooperiteater on Eestis vahelduva eduga räägitud juba kümneid aastaid. Äsja riikliku rahastuse jagamise ajal ja järel kultuuriobjektidele tõusis teema õnneks taas päevakorda, aga vähemalt mulle tundub, et kui Estonia juurdeehitus (või uus ooperimaja) esimese kolme hulka ei mahtunud, kipub asi jälle ununema. Oli küll pisut juttu sellest, kas piirduda praeguse teatri juurdeehitusega või panna siiski püsti uus ooperiteater, aga see oli ka kõik. Niisiis tuleb tõdeda, et riik on oma sõna öelnud.

Siit liigub mõte rohkem kui sada aastat tagasi. Toona ei olnud Eesti veel iseseisev, küll aga tõstis pead rahva iseolemise soov ja tahe olla ise tegija, seda ka kultuurielus. Nii sündiski mõte ehitada eestlaste oma teater ja kuna toonane tsaarivõim seda loomulikult ei toetanud, tulidki ärksamad eesti kultuuritegelased mõttele ehitada ise endale teater. Mõte langes viljakale pinnasele ja ühiselt kogutud rahaga saigi idee teoks. Oli suuri annetusi ja oli väikesi (lugu Juhan Liivi pintsakust on saanud legendiks).