Valvo Semilarski: Jupiter, härg ja korruptsioon

Valvo Semilarski. Foto: Margus Ansu

Ebamääraselt sõnastatud seadus annab prokuratuurile vaba voli otsustada, kes tõugatakse aastaid kestvasse vaimselt ja materiaalselt ruineerivasse kriminaalmenetlusse ning kelle puhul asub justiitsminister riigikogu kõnepuldist ise kaitsele, selgitades, et kõik oli ju professionaalsuse küsimus ja Eestis kõik tunnevadki kõiki, kirjutab ettevõtja ja Tartu endine abilinnapea Valvo Semilarski (RE).

Kui endine Swedbanki finantskuritegude tõkestamise juht Indrek Tibar valiti aprilli alguses Eesti vabariigi justiitsatašeeks USAs, kelle tööülesannete hulka kuulub ka Swedbanki puudutava rahapesu uurimine, siis politiseerus see kiiresti. Lugu jõudis sel kuul riigikogu suurde saali, kus justiitsminister Maris Lauri pidi vastust andma.

Loo intriig ei seisne ainult selles, kas Tibar on endise Swedbanki töötajana erapooletu osalema Swedbanki puudutavas rahapesu uurimises. Hoopis teine ja seni käsitlemata rakurss puudutab valikuprotsessi, sest 14 kandidaadi seast Tibari välja valinud komisjonis oli tema kauaaegne sõber ja tänane peaprokurör Andres Parmas.

Minister Lauri selgitas, et riigi peaprokurör Andres Parmas ei otsustanud Indrek Tibari valimist üksinda, vaid tegemist oli kollegiaalse otsusega. Komisjonis oli veel kaks prokuröri ja üks personalinõunik. Ning et peaprokurör on kindlasti piisavalt professionaalne, et osata oma isiklikud suhted eristada oma ametkondlikust tegevusest ja tööalastest suhetest. Lisaks on Eesti ühiskond piisavalt väike, inimesed tunnevadki üksteist tihtipeale päris hästi. Meeste omavaheline sõprus konkursi tulemusi ei mõjutanud ning minister mingisugust korruptsiooni selles kõiges absoluutselt ei näe.

See selgitus tekitab aga küsimuse võrdsest kohtlemisest kõigis neis, keda prokuratuur on läbi aastate väntsutanud nn toimingupiirangu paragrahvi ja korruptsiooniohu süüdistustega.

Näiteks 2017. aastal peeti Tartu abilinnapead Artjom Suvorov ja Valvo Semilarski kinni ja esitati süüdistus korruptsioonis. Artjom Suvorov on lõpuks kõigis astmetes õigeks mõistetud. Minu menetlemine veel kestab – neljandat aastat.

Praeguseks on kohtumenetlusse alles jäänud just nn toimingupiirangu küsimus. Mind süüdistatakse ja esimeses astmes Tartu maakohtus mõisteti osaliselt süüdi selles, et hääletasin Tartu linnavalitsuse istungil otsustuste tegemisel, mis olid seotud minu sõbra äriühinguga. Kusjuures erinevalt Parmase ja Tibari juhtumist ei osalenud ma üldse hankekomisjoni töös.