Kui G7 juhid juuni keskel Cornwallis kohtusid, kuulus põhitähelepanu Hiinale, koroonavaktsiinide annetamisele arenguriikidele ning nn Iiri vorstitülile. Nii olulised kui need teemad ka ei ole, sai Cornwallis alguse potentsiaalselt väga oluline protsess. G7 nõustav teadlaste nõukogu tuli tippkohtumiseks välja dokumendiga «Cornwalli konsensus». See dokument väljendab maailma juhtivate riikide arusaama, millised peaksid olema globaalsed majanduspoliitika alused järgnevatel aastatel, kirjutab kolumnist Rainer Kattel.
Rainer Kattel: kapitalism otsib pääseteed (3)
Nimetus «Cornwalli konsensus» on otsene viide Inglise majandusteadlase John Williamsoni poolt 1989. aastal esmalt mainitud Washingtoni konsensusele. Viimasest sai järgnevate aastakümnete jooksul koondnimetus neoliberaalsetele majandusreformidele, nagu erastamine, range rahanduslik distsipliin, vabakaubandus, madalad maksud ning majanduse dereguleerimine. See kõik on Eesti lugejale väga tuttav, sest Washingtoni konsensus peegeldab päris hästi Eesti majanduspoliitilist konsensust alates 1990ndatest.
Cornwalli konsensuse dokumendid on olulised kahe asjaolu tõttu. Esmalt väljendavad need otsest tunnistust, et Washingtoni konsensusel põhinenud majanduspoliitika võimaldas tekkida nii efektiivsetel globaalsetel tootmisvõrgustikel kui ka majanduse haavatavusel ning ebavõrdsusel. 2000ndate lõpu finants- ja koroonapandeemiast põhjustatud majanduskriis on globaalse majanduse haavatavuse eriti selgelt esile toonud.