Maarja Vaino: simulaakrumid ja ahvid

 Maarja Vaino Foto: Madis Veltman / Postimees

Ülbetel üheksakümnendatel oli artist Nancyl laul «Aeg peatub». Tol ajal tormiliselt muutunud Eestis ei oleks võinud arvatagi, et selle loo pealkiri on kolmkümmend aastat hiljem omamoodi tähenduslik. Ometigi just nii on: aina rohkem süveneb tunne, et paljudes valdkondades ja inimeste mõttemaailmas oleme toppama jäänud 1990. aastatesse, kirjutab kolumnist Maarja Vaino.

Reformierakonnale on mingisugusesse «oma aega» kinnijäämist ette heidetud juba korduvalt. Aga ka kultuurivaldkonnas ja kõrghariduses võib märgata, et kiputakse rippuma 1990ndatel värskena tundunud, valdavalt postmodernistlike või neomarksistlike ideede küljes. Selles on oma loogika. Praegu annab tooni põlvkond, kes oli siis kujunemiseas ja uutele, täiesti teistsugusena mõjuvatele mõttevooludele eriti vastuvõtlik. Nüüdseks, 21. sajandisse jõudnuna, on paraku nii mõnelgi «aeg peatunud» ja ta jorutab ikka sedasama laulu, mis enam ammu ei mõju värskena, vaid vahel hoopis iseenda paroodiana. Sealjuures on paradoks ka selles, et 1990ndate Umwelt’is viibijad peavad sageli vajalikuks teistele ette heita, et nood ei suuda ajaga kaasas käia.

Probleem ei ole aga ainult paradoksaalsuses ega ka mitte selles, et humanitaar- ja sotsiaalteadused sellise paigaltammumise tulemusena lihtsalt marginaliseeruvad. Suurem probleem on selles, et paljutki meie ühiskonna ja poliitika kujundamises võib taandada samuti 1990ndate paiku juurdunud simulaakrumi mõistele. Jean Baudrillard defineeris simulaakrumit koopiana, millel pole tegelikkuses vastet. Tegemist on simuleeritud maailmaga, millel puudub algse tegelikkusega side ja mis on loonud iseseisva, aga teeskleva reaalsuse. See teesklev ja kõike ühtlustav reaalsus, postmodernismi lapsuke, on peidetud kujul liikunud kõrgkoolidest ja teadustöödest riiklikesse arengustrateegiatesse.