Rait Kondor FOTO: Erakogu

Eurotsoonist tuleks mõelda kui suurest rahanduslikust liidust, kus peame tagama ka teiste eurotsooni riikide võlad. Ettevõtja Rait Kondor küsib, millist kasu saab Eesti eeskujulikult kärpeid tehes?

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Eesti astus 2011. aastal eurotsooni riikide sekka. See oli oluline verstapost, sest see määras ära Eesti edasised rahanduspoliitilised valikud. Eurotsooni riikide sekka jõudes kadusid ära kartused Eesti krooni võimaliku devalveerimise osas ning samuti muutus krediidirisk Eesti riigiga seotud ettevõtete ja institutsioonide jaoks madalamaks, mis omakorda tähendas laenuintresside soodsamaks muutumist.

Eesti eurotsooni riikide hulka pääsemise jaoks pidime täitma kolm kriteeriumit (nn Maastrichti kriteeriumid) – esiteks, riigi võlakoormus ei tohtinud ületada 60 protsenti SKT-st; teiseks, valitsussektori eelarvedefitsiit pidi püsima allpool 3 protsendi taset ning kolmandaks, Eesti inflatsioon ehk tarbijahinnaindeksi kasv ei tohtinud ületada rohkem kui 1,5 protsendi võrra kolme kõige madalama inflatsiooninäitajaga Euroopa Liidu riigi inflatsioonitaset. Viimase kriteeriumi täitmine oli Eesti jaoks kõige keerulisem, kuid 2009. – 2010. aasta majanduslanguse aastatel «õnnestus» ka see täita.