Mart Laidmets: Õigushariduse kvaliteedist

Haridus- ja teadusministeeriumi kantsler Mart Laidmets. Foto: Tairo Lutter / Postimees

Ühed kurdavad, et vundament laguneb, kuna betoonivalamisele ei pööratud piisavalt tähelepanu. Teised teavad, et elevanti ainult londi või kõrvade järgi kirjeldades saab omamoodi tulemuse. Need ja paljud teised metafoorid kõlasid 11. juunil konverentsil «Eesti õigushariduse tulevik». Teravalt paistis välja ka igihaljas vastuolu praktikute ja teoreetikute vahel, mistõttu on mõistetav, et pakutakse erinevaid lahendusi küsimusele, kas riik peaks õigusharidusse senisest enam regulatiivselt sekkuma või mida üldse tuleks muuta.

Ühest küljest on hea meel näha, et õigusvaldkonnas on suunatud pilk hariduse kvaliteedile. Teisalt teeb murelikuks, kuna tegemist ei ole üksnes juurahariduse, vaid kogu kõrghariduse küsimusega, kuidas tagada õppe kvaliteet riigieelarve piiratud tingimustes. Viimase tosina aasta sisse mahub kaks kõrgharidusreformi. 2009. aastal algatatud kvaliteedireform päädis sellega, et suur osa kõrgkoolidest sulges uksed. Võrreldes 2006. aastaga on meil praegu viis õigust õpetavat asutust vähem ning juuratudengeid ligi kaks ja pool korda vähem. Ehkki juristide massilisest «ületootmisest» pole põhjust rääkida, vajab tööturg neid siiski mõnevõrra vähem, kui praegu ette valmistatakse. Siin on mõttekoht ülikoolidele – mõistlik on reageerida vastuvõtu vähendamisega, mitte kavandada selle suurendamist tasulise õppe laiendamise eesmärgil.

Kvaliteedireformist märksa enam erutas avalikkust nn tasuta kõrgharidusele üleminek 2013/2014. õppeaastal. Ühtaegu tähendas see reform olulisi muudatusi ülikoolide juhtimismudelites: vastutusvaldkonnad jagati ülikoolide vahel ära, kaotati riiklik koolitustellimus ning sellest saati ei ole riigi raha seotud «peade» arvuga.