Tunne Kelam: viiruste võimendamisest laboris

Tunne Kelam. Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Kuni koroonapandeemia põhjusi ammendavalt ei selgitata, ei saa olla kindlust, et uute globaalsete kriiside puhul ei takerduta analoogilisse hämamisse, kirjutab poliitik Tunne Kelam (Isamaa).

Oleme loodetavasti koroonapandeemia lõppfaasis. Rohkem kui aasta on maailma tähelepanu fokuseeritud nakkuse levikule, ohvritele, piiranguile, vaktsiinidele. Hetkel terendab lootus, et raskem on selja taga ning oleme kriisist välja tulemas – tagasi normaalsusse.

Valdavalt suhtume pandeemiasse nagu tsunamisse: kusagil toimus meist sõltumatu tõuge, inimkonda tabas ootamatu loodusõnnetus. Järgnevalt oleme üritanud maksimaalse kontsentratsiooniga katastroofi tagajärgi leevendada. Taha- või ettepoole vaatamiseks pole lihtsalt õiget momenti olnud. Ometi, enne normaalsusse naasmist tuleks esitada mõned põhimõttelised küsimused ja püüda neile vastused leida.

Kas normaalsusse tagasipöördumine on mõeldav ja kuidas? Tuntud Saksa politoloogi Ludger Kühnhardti arvates on tegemist globaalse pöördepunktiga, võib-olla täiesti uue ajastu algusega inimkonna jaoks. «Oleme astumas koroonaeelsest maailmast koroonajärgsesse maailma,» tõdeb Kühnhardt. «Koroonapandeemia surus terve maailma kokku ning samal ajal kiskus selle laiali. Esmakordselt ajaloos võime tõdeda, et termin «maailm» laienes viimase pooleteise aasta vältel absoluutselt kogu planeedile.»

Siit lisaküsimus: kas praegune erakorraline globaalne sündmus ei pane juurdlema, mida kujutas endast senine normaalsus? Kas maailma areng enne pandeemiat suundus suurema normaalsuse või kasvava ebanormaalsuse poole?

Järgnev küsimus on pandeemia mõju meie mõtlemisele, väärtustele, analüüsi- ja reaktsioonivõimele. Kaine mõtlemine, valmisolek analüüsida olukorda eri seisukohtade ja alternatiivide valgusel, vabana emotsionaalsusest – need on strateegilised komponendid, tagamaks inimkonna edasist püsimist ja uutele ohtudele tulemuslikku vastuseismist. Uusi globaalseid ohte aga jagub.