Henri Zeigo: jätkuv kultuuritus meie teedel

Henri Zeigo Foto: Sille Annuk

Kas teile ei tundu, et liiklus maanteedel on muutunud viimasel ajal tavatult närviliseks? Ma vähemasti ei mäleta, et oleksin pidanud enam kui kümneaastase juhtimisstaaži juures nii palju kordi teeperve poole hoidma kui sel aastal, et vältida vastassuunas sõitva autoga kokkupõrkamist, kirjutab arvamustoimetaja Henri Zeigo.

Ohtlikud möödasõidud ja sõelumised rahulikult kulgevas autokolonnis on muutunud tavaliseks osaks igapäevasest olelusvõitlusest. Saan seda öelda vaid sisetundele tuginedes, sest liiklusohtlikku käitumist on objektiivses mõttes raske hinnata. Statistikasse jõuavad ennekõike õnnetusjuhtumid, mille puhul on juba olnud varalist kahju või inimkannatanuid. Lisaks peegeldavad olukorda teedel kiiruseületajatele määratud trahvid. Kõik see, mis jääb seadusekulli vaateväljast välja, moodustab mingis mõttes halli ala. Seal saab määravaks tõsiasi, kui hästi rakendavad inimesed autokoolist omandatud teadmisi liiklusest, ning seegi, kui hoolivad ja arvestavad on nad kaassõitjate suhtes. Teisisõnu, me räägime liikluskultuurist.

Eesti teedel vurab igal aastal üha rohkem autosid, nende hulgas ka päris uusi. Meie autopark ei jää oma luksuses ja võimsuses alla Põhjamaade omale. Kahjuks ei saa me ennast kiita samalaadse liikluskultuuri viljelemise eest. Elanikud teisel pool lahte on mõistnud, et kui sõita lubatud sõidukiirusega ja hoida omavahel mõõdukat distantsi rahulikult kulgevas voos, siis on sõit palju meeldivam ja isegi ratsionaalsem viis ühest punktist teise jõudmiseks. Eks tuulepäid jagu muidugi kõikjale, kuid see ei mõjuta skandinaavialiku liikluskultuuri üldist muljet.