JUHTKIRI ⟩ Vene-poliitika krahh

Saksamaa kantsler Angela Merkel ja Prantsuse president Emmanuel Macron tegid ettepaneku alustada Venemaaga taas dialoogi. Foto: JOHN MACDOUGALL

• Macroni ja Merkeli kutse Putinile tulla tippkohtumisele lõhestab Euroopa Liitu
• Euroopa Liit ei tohiks nii kergekäeliselt oma väärtusi ja põhimõtteid reeta
• Macroni ja Merkeli kava ei ole kooskõlas Eesti riiklike huvidega

Saksamaa ja Prantsusmaa värske, kolmapäevane ettepanek kutsuda Euroopa Liidu tippkohtumisele ka Venemaa president Vladimir Putin ei ole kooskõlas ei euroopalike väärtuste ega Eesti huvidega.

Üleeile sai ELi diplomaatidele üllatuslikult teatavaks Saksa-Prantsuse kava kutsuda Euroopa Liidu tippkohtumisele ka Venemaa president Vladimir Putin. Alates 2014. aasta Krimmi okupeerimisest ja annekteerimisest pole Venemaad Euroopa Liidu tippkohtumisele kutsutud.

Pärast seda, kui EL on visalt otsinud ühist keelt Venemaaga kõnelemisel ja üritanud ka kehtestada sanktsioone Moskva vastu, lõhestab säärane ettepanek selgelt Euroopa Liitu. On selge, et ELi idapoolsed riigid, kes on kogenud Nõukogude okupatsiooni, pole säärase diplomaatiaga nõus.

Prantsuse-Saksa ettepaneku ajastus ei saa olla juhuslik. Kolmapäeval möödus teatavasti viis aastat Brexiti referendumist, mille lõppetulemusena lahkus Euroopa Liidust Ühendkuningriik ja mis jättis Euroopa Liidus senisest palju rohkem domineerima Prantsusmaa ja Saksamaa. Päev varem oli aga möödunud 80 aastat Natsi-Saksamaa kallaletungist Nõukogude Liidule.

Samal päeval ehk Nõukogude-Saksa sõja puhkemise 80. aastapäeval avaldas pika artikli ajalehes Die Zeit Venemaa president Vladimir Putin, kes kritiseeris NATO laienemist itta. Lisaks meenutas Putin 1970. aastal sõlmitud gaasilepingut Nõukogude Liidu ja Lääne-Saksamaa vahel, viidates samas Nord Streamile. Juhuslik ei saanud olla viide ka kunagisele Saksa sotsiaaldemokraatide tipp-poliitikule Egon Bahrile, keda loetakse nn Ostpolitik’i arhitektiks. Ostpolitik tähendas soojemaid suhteid Lääne-Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel.

Päev hiljem pärast Putini artiklit tuligi Saksamaa kantsleri Angela Merkeli ja Prantsuse presidendi Emmanuel Macroni ettepanek alustada Venemaaga taas dialoogi. Alles see oli, kui Merkel külastas Saksa haiglas Vene opositsionääri Aleksei Navalnõid, kes oli Venemaal langenud mürgitamise ohvriks. Nüüd on Navalnõi Vene vanglas ja Merkel tahab Putiniga rääkida. Kuhu jäävad ses plaanis euroopalikud väärtused, millest Euroopa Liit armastab nii palju kõnelda, kuid mis reaalses elus kuidagi kättesaamatuks jäävad?

Alles külastas Merkel Saksa haiglas Vene opositsionäär Aleksei Navalnõid, kes oli Venemaal langenud mürgitamise ohvriks. Nüüd on Navalnõi Vene vanglas ja Merkel tahab Putiniga rääkida.

Saksa-Prantsuse tiivaripsutamine Moskvaga järgnes USA presidendi Joe Bideni Euroopa visiidile ja tema kohtumisele Putiniga Genfis. Ilmselt ei taha Euroopa Liit Merkeli-Macroni nägemuses jääda Bideni-Putini dialoogis kõrvaltvaatajaks ning soovib ajada USAst sõltumatut Vene-poliitikat. Kuid selle nägemuse häda on asjaolu, et lisaks lõhede suurendamise Euroopa Liidu sees lõhub see ka transatlantilist ühtsust.

Viimane on aga olnud Eesti välispoliitika üks nurgakive. Võibolla ei peaks kasutama nii vängeid väljendeid nagu president Toomas Hendrik Ilves, kes rääkis rahvastest, keda sakslased on reetnud. Siiski tuleb Lääne-Euroopa riikide tähelepanu juhtida Ida-Euroopa riikide ajaloolistele muredele. Nende murede ignoreerimine ja üle nende pea rääkimine ainult lisab ebakõlasid Euroopa Liidus ega aita kuidagi kaasa ühenduse Vene-poliitika formuleerimisele.