AK ⟩ Marian Nummert: muld on meie sõber – hoiame teda!

Muld on kuld – taimede ja mullaelustiku koostöös on tahkesse vormi kinni püütud enamik süsinikust, mida näeme elusloodusena või tunneme fossiilsete kütustena. Foto: Indrek Kangro

Oma aiast väljapoole vaadates on tähtis hoida planeedi muldi, mis suudavad kasvatada rohkemat kui umbrohtu, sest just sellistesse muldadesse on võimalik talletada mullaelustiku abil palju üleliigset atmosfäärisüsinikku, kirjutab ökoloog ja permakultuuri edendaja Marian Nummert.  

Eesti keeles on mulla tähendus ühelt poolt väga sügav – «mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa saama», «tema juured on kodukoha mullas», «mis meil, muldadel, enam karta». Teiselt poolt loetakse põllumajandusliku terminina muld maapinna pealmiseks kihiks, millesse kinnituvad taimede juured.

Kui vaadelda praeguse aja kõige paremaid teadmisi mullast ja märgata mullaelustiku rolli inimeste ajaloos ning sinna kõrvale võtta meile kuklasse hingav keskkonnakriis, siis tuleb tõdeda, et mulla tõelist tähendust oleme me aegade jooksul osanud taibata pigem tunnetuslikult kui teaduslikult. Muld on nii terviklik, et teadus, mis on hea kõikide asjade juppideks võtmises, hakkab alles nüüd aduma, kes seal mullas õigupoolest toimetab ja mismoodi see mõjutab kogu elu planeedil Maa.

Mullaviljakus – mullaelustiku ja taimede koostöö vili

Kliimamuutuse, kasvava rahvastiku ja intensiivse põllumajanduse kontekstis räägitakse maailmas kõrbestumisest ja muldade otsalõppemisest. ÜRO toidu- põllumajandusorganisatsiooni FAO hinnangul väheneb haritava ja tootliku maa hulk globaalselt aastaks 2050 neljandikuni sellest, mis meil oli kasutada aastal 1960. Suurbritannias leitakse, et neil jagub viljakaid muldi veel mõningates piirkondades vaid 30–40 aastaks. Mullal on lisaks maakoore pealiskihiks olemisele veel rolle ja omadusi, mis tähistavad seda, kas muld on viljakas.