AK ⟩ EKI keelekool: Meie rikkalik loodussõnavara

Tiina Paet Foto: Annika Lepp

Suvel värvub Eesti mururoheliseks ja meie keeles esineb taas rohkem sõnu nagu nurm, vain, aas, aru, koppel, kesa, luht... Külluslikest sünonüümidest rohumaadele kirjutab Eesti Keele Instituudi vanemkeelekorraldaja-nooremteadur Tiina Paet.

Kui sa suvel mööda Eestimaad kõnnid või sõidad, siis näed enda ümber hulganisti rohetavat maad. Ja ilmselt ei mõtle sa, kuidas seda rohumaad täpsemalt nimetada või mis vahe on näiteks aasal ja nurmel, kesal ja koplil. Muidugi juhul, kui sa pole just bioloog, geograaf, põllumees või leksikograaf.

Niisiis võivad tänapäeva linnainimese jaoks olla sõnad, nagu aas, aru, heinamaa, koppel, kesa, luht, niit, puisniit, nurm, põld, vain ehk vainu, väli ja välu kõik üsna sama tähendusega. Tegelikult on igal sõnal aga just talle iseloomulik tähendusvarjund, eristamaks erinäolisi rohu- ja heinamaid. Seesugune rikkalik loodussõnavara kõneleb sellest, kui oluline on meie esivanematele olnud kõiksugu rohumaade nimetamine ja eristamine.

EKI ühendsõnastik (portaalis Sõnaveeb) esitab osa neist sünonüümidena, nii on sünonüümid näiteks aas ja niit, samuti põld ja nurm. Eri nimetused märgivad eri otstarbe, asukoha, mullatüübi ja niiskusastmega rohumaid, kuuludes osalt nii üldkeelde kui ka oskuskeelde, osa leiab kasutust peamiselt ilukirjanduses, mõni esmajoones oskuskeeles. Üldkeeles ja oskuskeeles on sõnadel erinevad tähendusväljad, kuid mõistagi ei ole üldkeelel ja oskuskeelel selget piiri. Vaatame mõnda neist sõnadest lähemalt.

Niit on ühtaegu nii niitmine, niide (niidetud kogus) kui ka rohumaa. EKI ühendsõnastik ütleb, et niit ja aas on sünonüümid ja tähendus on looduslik rohumaa, mida niidetakse (heina- või karjamaa).

Kui aga osa puid ja põõsaid on jäetud kasvama, siis on see puisniit. Kui niit ja aas kuuluvad üldkeelde, olles üksiti ka bioloogia oskussõnad, siis puisniit on bioloogia ning geograafia oskussõna. Üldkeeles nimetatakse sellist ala ka lihtsalt niiduks või (metsa)heinamaaks. Bioloogid eristavad veel omakorda aruniite, looniite, luhaniite, puisniite ja rannaniite.

Kui niitu ja aasa iseloomustab see, et neid niidetakse, siis nurme, aru ja luha üheks eristajaks on maa niiskustase. Nurm on looduslik (kuivem) rohumaa või ka põld. Aru on kuiv või parajalt niiske rohumaa, sünonüümideks arumaa, aruheinamaa, aruniit. Luht aga on suurvee ajal üleujutatav ala jõeorus või järvekaldal, sünonüümideks lamminiit ja luhaniit.

Vain(u) (sünonüüm vainupealne) on külavaheline või külaäärne rohuplats. Vainu kohtab peamiselt ilukirjanduslikes tekstides, ent see sisaldub ka linnunimetustes, nt vainurästas ja rahvakeelses nimetuses vainukägu (oskussõnana vaenukägu).

Teisedki nimetatud sõnad moodustavad taime- ja loomanimetuste oskussõnu, näiteks aas-karukell, niidupriimula, aasa-uruhiir ja niidu-uruhiir, nurmenukk, luhttarn, luht-kibuvits ja põld-kibuvits, nurmkana ja põldvutt.

Nõnda nagu põhjarahvastel on eri tüüpi lume märkimiseks kümneid sõnu, on meil rohkelt sõnu eri tüüpi rohumaade kohta.