AK ⟩ Marju Kõivupuu essee: Suveusku eestlane

Vabaõhtumuuseumi jaanituli. Foto: Sander Ilvest

Eestlane on kindlasti suveusku. Kuidas teisiti seletada seda, et juba väheke pärast jõule ja aastavahetust hakkavad ilmuma ajalehtedes pikad ja põhjalikud prognoosid, mis püüavad ennustada saabuva suve ilmu – enam-vähem nii nagu sajandeid tagasi, kui taluperemees härmatise, hangede kõrguse või parte vahele visatud kõrte arvu järgi püüdis ennustada tuleva suve viljasaaki.

Meedias saavad sõna ilmatargad Eesti erinevatest nurkadest, kellest igaüks teeb lühemaid või pikemaid ilmaprognoose oma aastatepikkustele meetoditele, tähelepanekutele ja kogemustele tuginedes.

Nende indu tasakaalustavad omakorda koolitatud meteoroloogid, väites, et väga pikad ilmaprognoosid üldjuhul paika ei pea. On sellega kuidas on, aga meie mäletame ju ikka, et lapsepõlves olid lumehanged kõrgemad ja päikselised suvepäevad pikemad.

Naljaga pooleks võib tõdeda, et eestlaste aastaringis ongi ilmaga seonduvalt üks ja ainus põletav küsimus: kas tuleb või tule? No ikka vastavalt olukorrale – kas valged jõulud või kuivad jaanid. Uuema folkloori kohaselt on jõulud ja jaanipäev Eestis ilma poolest üsna ühesugused – mõlemal päeval on umbes viis kraadi sooja ja sajab vihma. Lopsakast suveilmafolkloorist on pärit seegi lugu, kus Eestit väisanud välismaa inimene olla küsinud, et kas teil siin Eestis suve ka kunagi on, ja saanud kohalikult vastuseks, et eks ikka. Üks päev oli, aga ma olin siis kahjuks tööl.