Lauri Vahtre. FOTO: Tairo Lutter

Võidupüha tähistades meenutame õige olulisi sündmusi, millega meie esiisad mõjutasid suure ajaloo kulgu, kirjutab ajaloolane Lauri Vahtre (Isamaa).

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Eesti või vähemalt eestlaste ajalugu on sageli voolanud Euroopa omaga justkui vastassuunas. Kui pärisorjus Euroopas kadus, siis meil ta alles tekkis. Kui mujal koloniaalimpeeriumid lagunesid, siis Eestis läks võõrvõim aina hullemaks. Ja see, mis meile on kuldne iseseisvusaeg – 1920–1930ndad –, jäi lääneeurooplastele vaid hingetõmbehetkeks kahe maailmasõja või koguni ühe ja sama maailmasõja kahe vaatuse vahel.

Niisugused on suure ajaloojõe keerised ja vastuvoolud. Sama loomulikud kui üldine liikumissuund ja ka sama tähtsad. Paraku sageli neid ei märgata. Juhuslikult pihku sattunud raamatust loen, kuidas inglise autor Paul Dowswell kirjutab täie enesestmõistetavusega: «Esimesel maailmasõjal, vaatamata jubedatele kaotustele, polnud ühtki positiivset tulemust.»

Kuidas palun? Mõeldes Vabadussõjale ja Eesti Vabariigi sünnile, ei saa me sellega kuidagi nõustuda. Ühe naabritele ohutu rahva iseseisvumine on kahtlemata positiivne tulemus. Ja kui nüüd mõtteline oponent märgib, et üks miljonirahvas on lihtsalt tühi-tähi ja et endast ei maksa rohkem arvata, kui me väärt oleme, siis võime Eestile lisada ka Läti ja Leedu. Kas nemad ka? Kas kõik Balti riigid koos on samuti tühi-tähi?

Ütleme, et visa oponent leiab, et ongi nii, aga sel juhul lisagem Soome ja võib-olla koguni Poola. Soome, Balti maad ja Poola – sel peaks juba mingi tähendus olema? Kusjuures me pole selle juures mingid statistid, vaid kohati lausa peaosalised. Sest kui Eesti ja järelikult ka Läti ning usutavasti ka Leedu oleksid juba aastail 1918–1919 langenud jäädavalt punavõimu alla, siis kas Soome riik oleks püsinud II maailmasõjani? Võib-olla oleks, aga võib-olla mitte. Soome vabatahtlikud tulid siia võitlema küll siirast vennaarmust, kuid läbinägelikumatel lisandus sellele ratsionaalne kaalutlus: Soome püsimise huvides oli siis ja on nüüd, et lahe lõunakaldal ei laiutaks vaenulik võim (mida see võim teeb, seda nähti Talvesõja ajal.)