Martin Kutti: autokraatide reegliteta mäng

Vladimir Putin jalgpalli mängimas. Foto: Alexander Safonov/Ap

Rohkem kui nädal aega kestnud jalgpalli Euroopa meistrivõistlused on tõsised jalgpallisõbrad telerite ette aheldanud, et üle pika aja taas korralikku spordipidu nautida. Rõõmu ja emotsioone ei võta ära keegi, kuid spordipeo kõrval on ikka ja jälle põhjust mõtiskleda ka hoopis teistsuguse mängu peale, kus pole reegleid ega väljakupiire.

Kui kolm aastat tagasi korraldati jalgpalli maailmameistrivõistlused Venemaal, juhiti tähelepanu n-ö jalgpallidiplomaatiale, Venemaa kontekstis täpsemalt sportswashing’ule ehk riigi maine pesemisele spordi kaudu.

Jah, sportswashing on kulukas (MMi korraldamine Venemaal maksis hinnanguliselt 12 miljardit eurot), aga samas ka üliefektiivne. Loogika on lihtne: paku maailmale võimas elamus ja võõrusta sõbralikult fänne. Kes siis ikka mõtleks sellele, kuidas see sama tore võõrustajariik teisitimõtlejaid toorelt peksab, vangistab ja tapab või naabrite juures relvi täristab?

Kunagi ehk saadakse ka suurtes katuseorganisatsioonides aru, et ebademokraatlike režiimide selline legitimeerimine päris õige ei ole, seni jätkub kõik samamoodi. Sel suvel on EMi võõrustajate seas Peterburi ja Bakuu. Järgmisel aastal ootavad ees olümpiamängud uiguuride genotsiidis süüdistatud Hiinas ning jalgpalli MM orjade poolt ehitatud staadionidel Kataris.