Rein Veidemann

FOTO: Peeter Langovits

Järgnev jutt tuleb raamatutest ja lugemisest. «Kas pole juba küll?» küsib ehk nii mõnigi tüdinult. On ju otsustatud, et riik võtab osa raamatukogudele ostetava repertuaari hoolekandest enda peale.


Tõesti, jätkem seekord rahule raamatukogud ja nende hoidjad. Segadust ja mõistmatusest või ülekohtutundest õhku paisatud teravaid repliike on jagunud küllaga. Kordan vaid üht: kui nii väga muretsetakse eesti algupärase nüüdiskirjanduse kättesaadavuse üle, siis võiks riik need nimekirjatäied raamatuid rahvaraamatukogudele lihtsalt kinkida. See oleks õilis tegu nii eesti kirjanikele kui ka nende võimalikele lugejatele.

Aga praegu lähtume raamatute ostmisest. Teisipäevane Postimees (31.01) vaatab koos Eesti Kirjastuste Liidu tegevjuhi Kaidi Urmetiga üle 2011. aastal enim müüdud raamatud, millest on ka üles pandud näitus rahvusraamatukogus. Nii nutuseid arve nagu mullu polevat raamatumüügis aastaid nähtud.

«Ilukirjandust ei osteta!» kõlab ülevaateartikli dramaatiline pealkiri. Raamatumüügi esikümned on vallutanud biograafiad, aime-, tarbe- ja teatmekirjandus. Paneb tõesti kukalt kratsima, kui müügimenukite tipus troonib kokaraamat, aga Indrek Hargla «Apteeker Melchiori» krimilood (mida autor ise käsitleb küll meelelahutuslikus võtmes) lõpetab müüdumate teoste teise kümne ja Viivi Luige lummav «Varjuteater» alustab alles kolmandat kümmet.

Silmapiirilt ei leidnud ma ei Mats Traadi «Vastseid Harala elulugusid», Rein Põdra romaani «Kauge», Tiia Kriisa «Moonikat», Kärt Hellerma «Unenäoliiva», Mehis Heinsaare «Härra Pauli kroonikate» uustrükki ega mitmeid teisi eelmisel aastal ilmunud eesti kirjanduse täiesti arvestatavaid ilukirjanduslikke teoseid.

Põhjuseks on toodud rahva ostuvõime langust ja raamatute kõrget hinda, mistõttu romaanide ja luulekogude asemel eelistatakse koduriiulitele soetada retsepti-, käsitöö- ja eluabiraamatuid ning teatmeteoseid, aga ka ilukirjanduse lugemisharjumuse hääbumist või paremal juhul selle killunemist ja hajumist üksikute autorite, žanrite või stiilide vahel.

Ehk teisisõnu, kes loeb Coelhot ja tema epigoone, piirdubki sellega, kes huvitub ajalooromaanidest, jääb selle juurde. Luulet loevad armunud teineteisele või kasutatakse luulet sõnateraapiana (muide, Apollo raamatuketi eelmise aasta edetabelit juhib Doris Kareva koostatud antoloogia «Vaikuse lävel. Luulet rasketeks päevadeks»!).

Selge see, et kui Eestis ilmub aastas kolm tuhat raamatut (maailmas tervikuna aga ilmub iga kolmekümne sekundi järel raamat – loetagu meelehärmiks või lohutuseks Gabriel Zaidi «Liiga palju raamatuid», LR nr 40, 2011) ja kui neist tuhandetest ka vaid neljandiku moodustab ilukirjandus, siis parima tahtmise juures ei mahu kõik pildile. «Igaühe jaoks on kuskil keegi» ehk mingi raamat, mida ta on valmis pidama just selleks ja ainsaks lugemisväärseks teoseks.

Raamatukesksete inimeste hulk (inimesed, kelle vaimuilma telg toetub raamatukultuurile) jääb aina väiksemaks. Kui eestlased konsolideerusid rahvuseks läbi raamatu (piltlikult öeldes, nad lugesid end rahvuseks), siis 21. sajandi alguseks oleme jõudnud kuristiku veerele, mis lahutab sõnakunsti selle vastuvõtjast. On küll üksikud purded kuristiku ületamiseks, kuid mitte tugevalt talastatud (klassika-teadlikku) silda.

Kirjandusklassikale ja eepilist energiat kandvatele teostele, mida aeg-ajalt tõlgetena meie lugemisväljale pakutakse (Miguel de Unamuno, Robert Musil, John Fowles, Hanif Kureishi, Günther Grass, kummalisel kombel vägagi ostetud Mika Waltari «Sinuhe»), üldiselt ei kulutata enam aega ega raha. Kes just väga huvitub, see kõnnib raamatukokku.

Tõdedes, kuidas juba 1960. aastatel ei lugenud kolmandik potentsiaalsetest saksa lugejatest (aga ka teistes anglosaksi maades ja Prantsusmaal) üldse raamatuid ning üle kahe viiendiku ka neid ei ostnud, kirjeldab Jürgen Habermas veenvalt («Avalikkuse struktuurimuutus», 1990), kuidas kunagi salongidest ja kohvikutest alguse saanud kirjandusavalikkus kui poliitilise avalikkuse ämmaemand ja katalüsaator on minetanud oma tähenduse.

Selles mõttes paistab tänane Eestigi olevat oma arengus jõudnud kaua ihaldatud Euroopasse. Meie käsutuses pole küll värskemaid lugejasotsioloogilisi uurimusi. Aga näiteks 2006. aasta kevadel läbi viidud Saar-Polli kultuuritarbimise uuringus sedastatakse, et 48 protsenti küsitletutest pole aasta jooksul koju ostnud ühtki raamatut ja 28 protsenti on ostnud alla viie raamatu. Ostmine või mitteostmine ei ole mõistagi korrelatsioonis lugemisega.

Samast uuringust selgub, et 16 protsenti pole aasta jooksul ühtegi raamatut lugenud ja ligi kolmandik on lugenud üks kuni viis raamatut. Lugemisel eelistatakse meelelahutus- ja teabekirjandust. 2010/2011. aasta inimarengu aruanne sedastab, et Eesti teismeliste õpilaste hulgas oli 38 protsenti neid, kes oma lõbuks ei loe mitte midagi.

Ei tahaks uskuda, et kooli kohustuslik lugemisrepertuaar on neid ilukirjanduse lugemisest võõrutanud. Uue põlvkonna suhet ilukirjandusega on otsustaval määral mõjutanud vanemate põlvkondade jaoks uued, ent noorematele iseendastmõistetavaks kujunenud visuaalsusele ja fragmentaarsusele rõhuvad internetipõhised meediumid.

Lugemine kui protsess pole iseenesest vähenenud – arvutis ollakse valdav osa vabast ajast –, aga see on enamasti tarbiv lugemine või meelelahutus (mängud, filmid, tšättimine jms). Inimarengu aruandest selgub, et internetis loevad eesti noored ajakirju, ajalehti ja aimekirjandust (hangitakse infot). Ilukirjandust loeb internetipõhiselt kolmandik noortest.

Nõnda jõuame «ilukirjandust ei osteta» - draama teise vaatusesse – «ilukirjandust ei loeta». Siin on mitu avatud küsimust. Üks võimalus on küsida, kas kirjandusest on kadunud ilu? Kas sõnakunst on jäänud ilma «kunstist»?

Kirjanduskriitikuna kaasaja eesti kirjandust lugedes olen pidanud tunnistama liigagi tihti tekstide lamendumist, kujundi erosiooni, toetumist üksnes kirjutaja enda (kesisele) elukogemusele, üldistusi võimaldava ja intellektuaalselt rikastava narratiivi vaegust, psühholoogiliselt veenvate või monumentaalsete tegelaste nappust.

Aga mine sa seda ütlema, siis seisad silmitsi põlv- või sõpruskondliku müüriga. Vanema põlvkonna kriitikutest, neist, kes alustasid 1970ndate algul, olengi vist ainsana jäänud teatava regulaarsusega kirjandusest kõnelema. Vähemalt kahele «sõnakunstipartei» autoriteedile tahaksin siinkohal siiski viidata, Joel Sangale ja Toomas Haugile, kes juba mõnda aega tagasi on väljendanud janu filosoofilisest üldistusest pakatava eesti romaani ja tõelise luulemüsteeriumi järele.

Igamehekirjanduse nähtavat ülekaalu eesti kirjandusväljal võib iseenesest tervitada. Kvantiteet peaks mingil hetkel kasvama üle kvaliteediks. Teine küsimus ongi, kuidas seda ära tunda, kui puudub suhe klassikaga, kui kirjandusharidusestki on järele jäämas riismed?

Pingutagu eesti kirjandusõpetajad koolis palju tahes, nad ei saa tuge kodudest, kus ju paljude laste vanematelgi on kadumas seos ilukirjanduse ja eriti selle väärtuslikuma osaga. Kunagi oli küpsuskirjandi üheks teemaks ilukirjandusteos. See kadus, nagu on kadunud nüüd ka kirjand ise. Miks ei võiks nüüd küpsus­eksami osaesseena taastada kirjandusteose üle mõtisklemise?

Me arvame, et ilukirjanduse lugemisoskus võrdub «läbilugemisega». Noh, ja see tulevat iseenesest koos lugema õppimisega. Aga ei tule. Ilukirjanduse lugemine on sügavalt dialoogiline suhe, ja mitte ainult autori, vaid ka tema teose tegelaskonna ja lõpuks lugeja endaga.

«Lugemise ajaloo» («A History of Reading») kirjutanud Alberto Manguel on ilukirjanduse lugemises rõhutanud üksinduse ületamist. Filme või telekat vaadates, isegi siis, kui see on ruumiliseks tehtud, jääte ikkagi pealtvaatajaks, samal ajal kui ilukirjanduslikku teost  
l u g e d e s  avastate end kaasautori ja «vastusekohuslasena», kui siin kasutada 20. sajandi Montaigne’iks kutsutud Georg Steineri väljendit (G. Steiner, «Valik esseid», LR 33/34, 2008).

Temalt pärineb ka üks kaunemaid võrdlusi raamatu tähenduslikkusest, mida eales lugenud olen: «Sisaldub ju igas raamatus panus unustuse vastu, kihlvedu vaikuse vastu, mille võib võita üksnes siis, kui keegi raamatu uuesti lahti lööb.»

Põhiküsimus ongi selles, kas ja kui paljudes meist veel leidub seda julgust, valmidust pingutuseks unustusele vastu seista ja kihlvedu võita. Juba ülalviidatud Habermas on öelnud, et «rahvast kasvatatakse kultuurini, mitte ei alandata kultuuri ennast massikultuuriks».

Pole põhjust vastandada uusi meediume kirjandusele. Pigem vastupidi, toogem need appi lugemiskultuuri taastamisele ja säilitamisele. Internetis võib leida kirjanduslikke salonge ja blogisid.

Tahaksin loota, et vähemalt Eesti avalik-õiguslik televisioon toob elava eesti kirjanduse stuudiosse, nagu teeb seda soomlaste Yle, kus kirjanikud räägivad oma teostest ise või seda, mida nad on teistelt lugenud. «101 eesti kirjandusteost» kokku kirjutades avastasin, kui palju imetlusväärset sisaldavad tahtlikult või tahtmatult kõrvale heidetud kirjandusteosed, kui põnev ja rikkalik on tegelikult kogu meie kirjanduslik teekond.

Kui me killukesegi sellest suudaksime vaatajate-kuulajateni tuua, küllap siis avastatakse taas vajadus raamatuid koduriiulitelegi osta. Lugemine ise on ju avastamine.