Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Jüri Saar: reform kui tulekahju

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Corbis/Scanpix

Reaalne konservatiivsus eeldab millegi olemasoleva, kättevõidetu säilitamist, talletamist, mida ei tohi segi ajada truualamlikkuse ja ustavusega nn valitsejatele. Aeg on küps alalhoidlikkuseks, sest üha ummisjalu edasi tormates ei saa me ühel hetkel enam isegi aru, kus juba oleme ja kuhu teel, kirjutab tartu ülikooli professor Jüri Saar.

«Sõda kirjutab kõik maha,» on kuulsad sõnad, mida ütles Jossif Vissarioni poeg Stalin enne II maailmasõda. Nii läkski: kui puhkes ülemaailmne taplus ja selle lõppedes maailma uuesti jagama hakati, ei mäletanud enam keegi, mis oli enne sõda. Kes kellega sõbrustas, kes oli majanduslikult kokku varisemas ning vaevles regulaarsete näljahädade küüsis, ja isegi mitte seda, kes tegi sõja puhkemiseks ülimaid jõupingutusi ning kes kõik kaotas.

Sõda on nagu tulekahju, kui piltlikult öeldes põleb maha üks laohoone koos sinna ladustatud saabastega ja pärast suitsevaid tukke vaadates pole enam võimalik öelda, kas kõik kirjade järgi seal asunud saapad seal ka tegelikult olid või mitte. Teisisõnu võib öelda, et II maailmasõja tulemusel toimus kogu senise maailmakorralduse reformimine.

Tänapäeva Eestis pole sõda, kuid toimub permanentselt palju suuremaid ning väiksemaid reforme, sest eesmärgiks oleks justkui võimalikult rohkem reforme korraga ellu viia. Ja nii juba 20 aastat järjest, ilma peatumata ja pikemalt aru pidamata. Reform oleks justkui pärispatust tulenev kuri saatus, mis meid kõiki varitseb ja varem või hiljem tabab, sest reformist kõrvetamata ei pääse keegi.

Kusagil joonistab kellegi kindel käsi paberile üha uusi kaste ja nooli, mille sisu võib varieeruda muuseumidest, raamatukogudest, omavalitsustest, haiglatest, politseist kõrgkoolideni, kuid läbivaks ideeks on ikka ja jälle ümberkorraldused, mis ei tohi lõppeda. Ja deklareeritavaks eesmärgiks on efektiivsus, muidugi eeskätt majanduslik.

Reform on paraku justkui tulekahju, kus midagi tahetakse küll teha paremaks, kuid vana peab enne seda ära lõhkuma, lammutama, sest uus tuleb teha vana asemele. Paljudes Eesti reformikavades domineerib selgelt likvideerimine kui ümbertegemise esimene samm, mida osatakse näha enam-vähem konkreetselt.

Kõrgharidusreformi jaoks oleks tasuline õpe justkui kõige suurem katsekivi, ning kui see ära likvideerida, on kõik juba peaaegu korras, sest riigieelarves olevat kompensatsiooniks raha «raudselt olemas». Ja seda räägitakse turgude ülima ebakindluse perioodil, kui käib jutt Euroopa võlakriisist, eurotsooni lagunemise ohtudest ja euro säilimise küsitavusest.

Kas tasuline õpe on ikka see põhikoll, mis tuleb siinselt kõrgharidusmaastikult lihtviisil minema peletada? Mis saab siis, kui kõik need summad, mis on kavandatud kompenseerima kõrgkoolide jaoks tasulise õppe kadumist, tuleb kirjutada korstnasse?

Kui parajasti jõutakse valmis esimese poole – likvideerimise, lammutamisega – ja teine pool – ülesehitamine, loomine – toimub kes teab kuidas? Just niimoodi tegutsevad viletsad ehitusmehed: võtavad esmalt vana seina või maja välgukiirusel maha ja hakkavad siis kukalt sügama.

Reformide ülesehitav pool peab sageli põhiküsimuseks «oma maja» ehitamist või soetamist, mis justkui nõiaväel kõik probleemid lahendaks. Kinnisvaraäri loogika kipub varjutama iga tüüpi reformimeelsete institutsioonide tegutsemisindu.

Suurte muutuste pooldajate põhiliseks stiihiaks on betoon, telliskivid ja muud eurodesse ümberarvestatavad ollused, millega tegelemine näib olevat iga tippjuhi unelm, mitte põhitegevusega seotu. Kuigi sõnades kõik seda eitavad ja kinnisvaraarendust kui tüütut lisakohustust kiruvad.

Eelmine justiitsminister iseloomustas Eesti olukorda, parafraseerides Gaddafit, järgmiste sõnadega: «Kui kuulen sõna «kultuur», haarab käsi kellu järele.» Tegelikult võiks rahulikult öelda sedasama ka meie (kõrg)hariduse ja paljude teiste valdkondade arengutendentside kohta, kuid ühe täpsustusega.

Enne kellut tuleb ju vana lammutada – nii et parafraseerides omakorda sõnaosavat ministrit: kui kuulen sõna «reform», haarab käsi kuvalda järele. Ja seda nii otseses kui ka ülekantud tähenduses.

Meie reformide puhul hakkab teisest küljest silma regulaarne hoolimatus nende suhtes, keda mingis valdkonnas kavandatavad muutused kõige enam ja otseselt puudutavad – inimeste suhtes. Kõik kardinaalsed muudatused võetakse ette ülaltpoolt allapoole ja tavaliselt reageerivad reformitavad neile valuliselt.

Ja miks ei peakski see niiviisi olema, sest enamasti kostab esmalt asjaosalistele esitatud süüdistus ebaefektiivsuses, kuskile poole võlgu olemises. Lahtiseletatult tähendab see liiga väikese intensiivsusega töötamist ja väljapääsu olukorrast nähakse selles, et tööle tuleks hakata intensiivsemalt, toodangut tuleks anda rohkem ja paremini, märksa rohkem tuleks «panna».

Millegipärast altpoolt vaadatuna see niiviisi välja ei näe, sest näiteks haridustöötajad, meditsiinitöötajad, politseinikud – kõik rabavad madalate põhipalkade tõttu tööd teha üle normkoormuse.

Teiseks on enamasti teada, et vahendeid juurde tulemas pole, kui reformi alguses neid mokaotsast ka lubataksegi. Nii et inimesed tajuvad tegelikult väga hästi, et reform tähendab Eesti mõistes vaid olemasolevate ressursside suuremat koondumist jagajate kätte ja siis nende uutmoodi ümberjagamist.

Küllalt sageli just sellise lootuse abil, et tuleviku jaotuskord on neile kasulik, üksikuid reformitavaid ära moositaksegi. On see nii või natuke teisiti, kuid iga järjekordse reformi puhul hakkab kahju eeskätt «inimvarast» ehk konkreetses valdkonnas tegutsevatest tublidest inimestest, kui neid järjekordselt laiskuses ja väheses töötegemises süüdistama hakatakse.

Ja see on äärmiselt kahetsus- ja häbiväärne, et meie riigi toimimise loogika on möödunud kahekümne aasta jooksul üha enam selliseks muutunud.

Ülaltoodu iseloomustab seda viisi, kuidas on korduvalt reformitud paljusid Eesti riigielu valdkondi. Esile võib tuua viis läbivat mantrat:

- tähtis pole mitte see, mida reformitakse, vaid see, et pidevalt reformitakse;

- iga reformi tulemi annab vajadusel uuesti ära reformida;

- ehitustegevus toob lunastuse, sest kuvalda ja betoon päästavad kõigist muredest;

- halvas olukorras on alati süüdi need, kes midagi konkreetset teevad, sest neid on kas liiga palju või/ja nad on laisad (nt õpetajad, arstid, kultuuritöötajad, politseinikud, tuletõrjujad);

- kahjuks ei saa reformitavad peaaegu kunagi aru sellest, et tegelikult tahetakse just neid õnnelikuks teha.

Midagi jääb sellise oma põhiolemuselt bolševistliku reformiloogika juures hinge kripeldama, kuna enam pole võimalik rahulikult maha istuda ja hinnata, mis muudatustega saavutati ja mida kaotati. Kui pidevalt jõutakse valmis esimese, lammutamise poolega, kuid uue ülesehitamise asemele tuleb järgmise reformi esimene etapp – järjekordne lahtivõtmine ja lammutamine.

Eestis on tekkinud ja süvenemas üha suurem konservatismi defitsiit, mis muutub eriti tajutavaks, nähes üleilmset ebastabiilsust. Probleemiks ei ole mitte mingi protsessi käigushoidmine (nt reformid, valimised), vaid jätkusuutlike funktsioneerivate institutsioonide ja organisatsioonide loomine.

Klassikalise konservatismi eesmärgiks on ratsionaalne kaitse mõistusvastasuse eest, põhimõtteline seismine korra eest ja kaose vastu, mis võib olla tingitud ka halvasti kavandatud muudatustest. Konservatiivsed mõttevoolud ei tegele mitte niivõrd lennukate ideedega, vaid pigem funktsioneerivate institutsioonide, mudelite loomise ja hoidmisega ega kipu parandama seda, mis juba niigi töötab.

Reaalne konservatiivsus eeldab millegi olemasoleva, kättevõidetu, saavutatu säilitamist, talletamist, mida ei tohi segi ajada truualamlikkuse ja personaalse ustavusega nn valitsejatele. Ei tohi unustada, et riigi stabiilsust ja järjepidevust ei kujunda mitte grupiline või personaalne lojaalsus, vaid lojaalsus institutsioonidele ja väärtustele.

Konservatismi dilemma on selles, et sedalaadi põhimõtete ainuke legitiimsus tuleneb tegelikkusest, juhtunu antud tagasisidest. Liberaalid saavad seevastu alati eksimuste korral toetuda mingitele üldkehtivatele ja põhimõtteliselt õigetele üldistele printsiipidele, mistõttu nad «ei eksi kunagi».

Kuid järele mõeldes pole konservatiivsus tegelikult mitte demokraatliku liberalismi vaenlane, vaid on pikas perspektiivis liitlane, teine kasutamist vajav jalg, mis koos esimesega kindlustab edasiliikumise.

See on suur asi, et oleme kiiresti omandanud liberalismi põhitõed ja neid intensiivselt juurutanud, kuid nüüd on tulnud aeg hoogu pidada, sest jänes ei jookse enam metsa, vaid juba metsast välja, olles ületanud keskkoha. Aeg on küps alalhoidlikkuseks, sest üha ummisjalu edasi tormates ei saa me ühel hetkel enam isegi aru, kus juba oleme ja kuhu teel.

Tagasi üles