Juhtkiri: omad võõrsil

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Arvukaid väliseesti kogukondi tuleb paremini tunda ja toetada

Ülieduka internetipõhise eneseloendamisega alanud rahvaloendus tõotab juba õige pea anda meile lähemat aimu, kui palju meid on, ja mõnevõrra sellestki, millised me oleme. Neid andmeid on riigi arengut silmas pidades väga vaja. Kuid pilt ei ole täielik, kui meil pole piisavalt andmeid nende rahvuskaaslaste kohta, kes elavad raja taga.

Väliseestlasi on arvukalt, eri hinnanguil kuni paarsada tuhat. Taasiseseisvusajal on kunagistest sõja- ja okupatsioonipõgenikest moodustunud tugevad kogukonnad vaikselt hääbunud. Kuid samal ajal on tekkinud uus väliseestlaskond. Ja seda mitte ainult tänu seikluseotsijaile, umbes nii nagu Hemingway paljutsiteeritud eestlastest meresõitjad-veerukirjutajad sajand tagasi. Suurema osa inimestest viivad välismaale õpingud või töö.

Muutunud on ka väliseestlus. Omaaegsed väliseestlased hoidsid sinimustvalget kõrgel, et näidata vabale maailmale ajaloolist ebaõiglust. Toona määras kogukondade tekke riikide pagulaspoliitika – nüüd toimivad hoopis teised, praktilisemat laadi tegurid.

Tööjõu vaba liikumise ajajärgul suhtutakse paratamatult ka rahvusaadetesse pragmaatilisemalt. Töö kaudu tekkiv suhtlusring pole tingimata rahvus-, vaid pigem hoopis kutsepõhine, lapsed käivad võõrkeelses koolis jne.

Eesti riigile on kahtlemata tähtis, et meil säiliks väljarännanutega side. Meil on oluline teada võimalikult täpselt välismaale kolinute arvu, ja siin on kõvasti arenguruumi. Praegune registrisüsteem ei anna korrektseid vastuseid, hoolimata ametnike kinnitusest, et olukord on läinud tunduvalt paremaks. Käärid n-ö ametlike andmete ja hinnangute vahel on siiani väga suured.

Kogukondi tundes saab riik hõlpsamalt lahendada kõikvõimalikke kriisiolukordi või ka lihtsalt hätta sattunud kodanikke aidata. Teiseks – suur osa mõtleb siiski tagasitulekule või tahab, et järeltulijatel oleks võimalus siia tulla.

Eesti riigi hool võib olla mitmesugune. Näiteks vahetu abi, olgu siis omakeelne väikelastehoid ELi liinis lähetustel viibijatele, mitmesugune tugi eesti seltsidele jne.

Eestist füüsiliselt kaugel elamine ei pea tingimata tähendama vaimset kaugust ning uued tehnoloogiad pakuvad siin piisavalt võimalusi vahemaade vähenemiseks. Siit koorub välja, miks eestikeelne raamat peab olema e-raamatuna kättesaadav.

Võõrsil elavad eestlased peaksid tundma, et nad on ikkagi omad. Kui suudame seda tunnet luua, võime ka loota, et talendid kunagi koju tulevad.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles