Sõnastikureformist rääkimise taha kipub kaduma üks teine teema, milleks on usk korrektsesse kirjakeelde ja selle kadumise hirm. Nõustun Ehalaga («Martin Ehala: kirjakeel kui rõhumise tööriist», PM 11.06.2021), et ei ole midagi normaalsemat kui normid. Ja muidugi on küsimus selles, millised need normid on.
Me kõik teame enam või vähem täpselt, mida igas olukorras sobib teha, selga panna, öelda või kirjutada. Täpsemini: mida meile tundub, et teised meilt selles olukorras ootavad. Suhtluse teemal on Ehala seda hästi väljendanud: «Kommunikatsioon on võimalik ainult siis, kui püüad suhtluspartnerile edasi anda sõnumit sellisel viisil, nagu sa eeldad, et suhtluspartner oleks sedasama sõnumit edasi andnud sinule. Selline vastastikusele suhtlusootusele rajatud käitumine kujundabki normi ja paneb ühtlasi kõiki selle järgi käituma.» Enamik praegusi keeleteadlasi räägib kahest normist, kirjutab Henn Saari («Keelehääling» 1976, lk 170). Esimene on suhtlusootusest kujunenud norm, mille järgi kõik käituvad. Isegi äsja rääkima õppinud lapsed teavad väga hästi, mida ja kuidas on mõtet öelda, et oma eesmärke saavutada. See on see norm või sotsiaalne kokkulepe, millel suhtlus ja üldse ühiskonna toimimine põhineb. Selle normi teadliku mõjutamise võimalused on väga piiratud, ammugi ei saa seda kuidagi vabaks lasta või muul viisil ära kaotada.
/nginx/o/2022/03/09/14417688t1h7122.jpg)
