/nginx/o/2020/10/01/13383741t1h6fb0.jpg)
/nginx/o/2021/06/17/13856614t1hf3e1.jpg)
- Suvitajaid on kolme tüüpi – maakodu pidajad, pidutsejad ja turistid
- Sallivus peaks olema mõlemapoolne – kui käitutakse mõistlikult
- Suviti tekib maale töökohti juurde, sest raha on vaja teenida ja ära anda
- Liialt palju linlastest ajutisi elanikke võib maaidülli lahjendada
Kui päike kõrgemaid kaari võtab, hakkab Võrumaa suvekodude hoovides järjest enam liikumist märkama. Arvukalt linlasi on soetanud endale maakodu plaaniga kunagi tulevikus sinna paikseks jääda.
Tavaline suvitajatüüp on Lõuna-Eesti juurtega, elanud aastakümneid pealinnas, aga suveks naaseb perega kindlasti esivanemate tallu. Vähemalt mõneks ajaks. Või on lihtsalt üks rahulik talukoht, millele alles tuleb tähendus luua. Koha pidamine on nii ja naa – askeldamist päevad läbi, paar vagu kartulit, aga ka rõõmus linnulaul metsatukast ja kassikala oma tiigist. Aed on korras, muru pügatud.
Kahe öö liblikatest suvitajad jõuavad pärale reede õhtul ja lahkuvad pühapäeval. Külapoe käive tõuseb nädalavahetustel nagu Amazoni aktsia, riiulitelt kaovad grillvorstid ja õlu. Introvertsetest eestlastest saavad keskööks kuraasikad mehepojad. Appi võetakse bassikõlar ja «vaipa klopitakse» hommikutundideni. Külakoerad, hännad jalge vahel, pagevad ilutulestiku hirmus. Kui naabrite närvid vastu ei pea, käib peolisi rahustamas politsei. Üldiselt on olukord suvitajatega Eestimaa kagunurgas normaalne.
Kui naabrite närvid vastu ei pea, käib peolisi rahustamas politsei. Üldiselt on olukord suvitajatega Eestimaa kagunurgas normaalne.
Tallinnast on Võrumaale leidnud loometee muusikud, kunstnikud, kirjanikud. Ka ettevõtjad ja väikeärimehed ammutavad jõudu Lõuna-Eesti metsade ja järvede vahelt. Kalmistupühal saadakse suguvõsaga kokku. On neidki, kellele hakkab kohapeal nii palju meeldima, et sügisel enam linna tagasi ei minda.
/nginx/o/2021/06/17/13856616t1h9988.jpg)
Pärimusmuusik Mari Kalkun kolis Võrumaale isatallu ja paneb siinse pärimuse helisema Eestist Jaapanini. Suverõugelast Jaan Tootsenit näeb vahel jalutamas Ööbikuoru matkaradadel, kus sünnivad küllap järgmise dokumentaalfilmi või «Ööülikooli» loengute ideed. Kohaliku elu rikastamisel on loomeintelligentsil asendamatu roll.
Las nad tulevad ja maksavad!
Külapoed ja kohvikud elavad tänu suvitajatele talve üle. Maakodu ostnud pered hoiavad hoonete ümbruse korras ja ühtlasi maastiku alles. Kevadel koristati ja remonditi palju. Kohalikud jäätmejaamad pidid sisse viima piirangud.
Suvitajad on tarbijad − ka maal on maniküür ja juuksur. Teinekord toob mõni suvekodu pidaja auto või murutraktori kohalikku remonditöökotta putitada. Pendeldamise vähendamiseks kasutatakse kaugtöökeskuse teenuseid. Kohalikud saavad suvitamisest tekitada mõnegi töökoha juurde.
/nginx/o/2021/06/17/13856615t1h5634.png)
Need, kes kosmopoliitset elustiili harrastades maailma näinud, on suveelanike suhtes tolerantsemad. Muidugi on kohalikke, kes suvekülalisi ei salli ja oma maa-ala aiaga piiranud ning «purõja pini» kirjaga sildid igasse ilmakaarde üles seadnud.
Mõnikord on tõesti põhjust kurjustamiseks. Rattamatkal eksitakse võõrasse hoovi, viljapõllult rukkililli noppides tallatakse pool põldu maha või sõidetakse džiibiga järveäärne ujumiskoht poriseks. Maa-armastuse ja küllatulekuga peaks kaasnema mõistlik käitumine ning vastastikune sallivus nii linnameeste kui ka põliselanike poolt.
Mugavus ja eksootika käsikäes
Maarahvas on üldjuhul sõbralik. Külavahel teretatakse omasid ja võõraid. Naaber hoiab ilma ametliku lepinguta üleaedse majapidamisel silma peal, ühistel talgutel saab kartul mulda, koos korrastatakse külaplatsi. Maalgi pannakse üha enam rõhku heakorrale ja kõige koledamat kohta naljalt enam ei leiagi. Kui tööd tehtud, tuntakse rõõmu pühapäevast, võetakse grillinurgas paar pitsi. Igapäevaseid toimetamisi saadab võrokestel huumorimeel − nalja visatakse nii enda kui ka päevateemade üle.
Kes juba sättinud ennast Võrumaale elama ja suvitama, väljendavad kiitust sosinal, et teised linnas ei kuuleks ning nende maaidülli rikkuma ei tormaks.
Kohapidamise orjus sureb vaikselt välja. Soojuspumbad asendavad halupuid ja mururobot on sama töökas ja tark nagu Viimsi eramu ümber. Ühte piimalehma enam ei peeta ja füüsilist tööd asendab sport. Enamik linnamehi ja -naisi tahab lihtsalt nautida ja niisama molutada. Et see olla närvidele ja südamele hea.
/nginx/o/2021/06/17/13856617t1h3f8a.jpg)
Kas peale kasvav põlvkond suudab sidet hoida maakohtadega, et pidada neid omaks? Maailm saab jälle meie ees lahti olema. Mitmed, kes reedeti kiirustasid lennukile, et nädalavahetus mõnes Euroopa pealinnas veeta, suunduvad nüüd vahelduseks Lõuna-Eestisse. Päevitatakse ja ujutakse nagu soojal maal, maitstakse talusinki ja UNESCO tunnustusega suitsusauna. Maapiirkondades pakutakse järjest kõrgemat elukvaliteeti, isegi kui mõned külateed tolmavad ja igasse külakohta ei levi hästi 4G.
Kes juba sättinud ennast Võrumaale elama ja suvitama, väljendavad kiitust sosinal, et teised linnas ei kuuleks ning nende maaidülli rikkuma ei tormaks. Maal püsib see miski, mis paneb kõige rangemad linnamehed päikesetõusu imetledes tütarlapselikult naeratama.