AK ⟩ Vaktsiinivastasus kui mitme peaga lohe

Eestlaste hulgas on üha rohkem neid, kes soovivad end vaktsineerida. Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Vaktsiinivastasus ja nendes kahtlemine on justkui mitme peaga lohe, kelle keelitamine vajab pikka meelt, et tulemusteni jõuda, ent vahetevahel ei aita ka vankumatu visadus. Siiski tasub selle lohega viisakalt käituda, kuna vastasel korral võivad tagajärjed muutuda üha tõsisemaks.

Kuigi vaktsiinid päästavad maailmas igal aastal miljoneid inimelusid, siis sugugi mitte kõik inimesed ei suhtu vaktsiinidesse soosivalt. Vaktsineerimise vastasus pole uus nähtus, mis üksnes koroonapandeemia ajal on välja löönud – kahtlejaid oli juba 19. sajandil, kui vaktsineerimine oli veel lapsekingades. Enne koroonapandeemiat äratasid tähelepanu need, kes oma lapsi ei lase vaktsineerida, kartes näiteks autismi tekkimist või muid tervisehädasid. Tänapäeval on paljude haiguste vastu vaktsiin olemas, aga problemaatiline ongi vähene huvi mitmete vaktsiinide vastu.

Vaktsiinides kahtlejaid on uurinud Tallinna Tervishoiukõrgkooli õppejõud Kadi Lubi koos oma kolleegidega. Täpsemini uuriti gripiviiruse näitel, kuidas luuakse vaktsineerimise kohta tähendusi ning miks ja kuidas mõjutavad need vaktsineerimisotsuse kujunemist hooajalise ja pandeemilise viirusnakkushaiguse puhul.

Gripi vastu vaktsineerimine on Eestis olnud üsna madal. 2019 aastal vaktsineeris gripi vastu üksnes 15 protsenti vanemaealistest inimestest. Kuigi vaktsineerimine gripi vastu on aastate jooksul järk-järgult kasvanud, siis soovituslikust 75 protsendist oleme veel üsna kaugel. Ühendkuningriik on näiteks 2014/2015 aastal head eeskuju näidanud ja vaktsineeritud sai lausa 75 protsenti vanemaealistest inimestest.