AK ⟩ Susan Luitsalu: metsarahvas või harilik prügipäkapikk?

Susan Luitsalu Foto: Erakogu

Kui eestlased koroona ajal end metsarahvana taasavastasid ja rabamatkad populaarsust kogusid, tõstatus igihaljas küsimus, mis saab metsa alla jäetud prügist. Paistab, et loodetakse mingisugusele müstilisele metsavahile, koristajale või prügipäkapikule, kes öö hakul metsa puhtaks teeb, kirjutab kolumnist Susan Luitsalu.

Eestlastel on mingi väga visalt püsiv luul, et me oleme kõva loodusrahvas. Osa muidugi väikest viisi ongi: korjavad nurmenukukesi ja keedavad neist teed, teavad, kuidas kuusevõrsetest pestot valmistada, teevad vahet hahal ja harakal ning teavad, et metsast leitud üksildast ja õnnetut jänesepoega pole mõtet loomade varjupaika viia. Mõni on loodusteemades veel lausa nii kõva käpp, et ennustab kõikide nende nurmenukkude ja harakate ja jäneste omavaheliste suhete põhjal aasta lõpuni terve Eesti ilma korraga ette ära, teine kirjutab kuusevõrseteemalise kokaraamatu. Aga kui palju selliseid inimesi ikka nii väga jätkub?

Juhan Hellerma kirjutas hiljuti ERRi portaalis Novaator Tartu Ülikooli religiooniuuringute kaasprofessori Atko Remmeli ning Eesti Kirjandusmuuseumi juhtivteaduri ja Tallinna Ülikooli humanitaarinstituudi teaduri Tõnno Jonuksi vastavasisulisest uuringust, kust saab põhjalikumalt lugeda, millal ja mida eestlased metsast arvanud on. Küll on seda metsa läbi aegade arutult raisatud ja küll on seda kardetud – nii et ei ole me midagi alati tohutud loodusesõbrad olnud.