Juhtkiri ⟩ Sunnitud dialoog

Päeva karikatuur 17.06.2021 Foto: Urmas Nemvalts

• Bideni ja Putini kohtumisest ei oodatudki mingeid erilisi tulemusi
• Putin nautis pressikonverentsi ja tundis end suurde perre tagasivõetuna
• Putinit võetakse kui korrarikkujat, kellega ollakse sunnitud mõnikord rääkima

Joe Bideni ja Vladimir Putini eilset kohtumist Genfis on peetud kõige keerulisemaks kahe riigi juhtide kohtumiseks külma sõja lõpust alates ja mingeid tegelikke tulemeid sellest ei oodatud. Võimalike ühiste tegude latt oli väga madalal ning edasiminekut oodati vaid relvastuskontrolli küsimuses ja diplomaatilise esindatuse taastamises, mis ka kohtumise tulemusena sündisid.

President Joe Biden läks Genfi Vladimir Putiniga kohtuma pärast oma NATO liitlastega nõu pidamist, mõeldes loodetavasti ka meie julgeolekule, millele pühendumist kinnitas ta Balti riikide liidritele kolm päeva tagasi. Meie liitlassuhete kindluses pole Eestil olnud põhjust kahelda, kuid me ei tohi jätta vahele ka ühtegi võimalust seda üle kinnitada.

Kuigi Venemaa ei ole ammu enam USAga võrreldav superriik, teevad massihävitusrelvade omamine ja koht ÜRO Julgeolekunõukogu alaliste liikmete hulgas liidrite omavahelise kohtumise maailma suursündmuseks. Eestile ja teistele Ida- ja Kesk-Euroopa riikidele on sellistel kohtumistel alati eriline tähendus.

Maailma võimsaima julgeolekuühenduse NATO liidrina peab USA president võimaluste avanedes alati kohtuma nende riikide juhtidega, kes tekitavad regionaalseid pingekoldeid ja kasutavad info vaba liikumist ning kübermaailma võimalusi teiste riikide stabiilsuse ja julgeoleku õõnestamiseks. Venemaa «juhitava demokraatiaga» president on endale kindlustanud sisuliselt isevalitseja staatuse ning igasuguse opositsiooni teke välistatakse jõuga, mistõttu ei saa Vladimir Putinit võrrelda demokraatlike riikide valitud liidritega. Venemaa poliitiliste oponentide vangistamine kodumaal ja nende terroristlik likvideerimine välismaal sh närvimürkide kasutamisega ning sotsiaalmeedia trollimine on aga ammu ületanud talutavuse piiri.

Demokraatlikule maailmale on vastuvõetamatu Venemaa kirglik soov mängida koos suurvõimudega maailma peremeest ning püüda üle naaberriikide pea nende julgeoleku üle otsustada.

Sealjuures on Vladimir Putin stagneeruva keskpärase majandusega riigi pea, mis põhineb enamasti maavarade ekspordil. Palju muud kasulikku ei olegi Venemaal maailmale ega USA-le pakkuda, kui et ta probleemide tekitamise asemel hakkaks koos teistega neid lahendama.

Tegelikult ei tahagi USA president ja läänemaailm Venemaalt palju muud, kui et see lõpetaks küberrünnakud, valimistesse sekkumise ja naaberriikide territooriumite okupeerimise. Kindlasti soovivad demokraatlikud riigid ka, et Putini režiim lõpetaks palgasõdurite saatmise pingekolletesse ning inimsusvastaseid kuritegusid toime pannud režiimide toetamise.

Putin nautis täiega kohtumisejärgset pressikonverentsi, sest ta tundis end suurde perre tagasivõetuna. Suured aga, seesama G7, kelle hulgast ta seitse aastat tagasi Ukraina agressiooni pärast välja heideti, seda ilmselt nii ei taju. Demokraatlikule maailmale on vastuvõetamatu Venemaa kirglik soov mängida koos suurvõimudega maailma peremeest ning püüda üle naaberriikide pea nende julgeoleku üle otsustada. Pigem võetakse teda kui süüdimatut korrarikkujat, kellega ollakse sunnitud mõnikord rääkima, teades juba ette, et peale kehvade kokkulepete temalt midagi kätte ei saa. Paraku juba aimates, et tõenäoliselt jätkab Venemaa rahurikkumist ja šantaaži ka järjekordsete suursaadikute vahetamise järel, milles Genfis kokku lepiti.