Oliver Mõru: külmad suhted ja madalad ootused Putini ja Bideni tippkohtumisel

Oliver Mõru Foto: Henry Saarm

Bideni ja Putini tippkohtumine saab tõenäoliselt olema kahe riigi presidendi kõige keerulisem tippkohtumine külma sõja järgsel perioodil, mida saab saatma vähene edu, kirjutab USA Georgetowni ülikooli magistrant Oliver Mõru.

Joe Biden ja Vladimir Putin kohtuvad täna Genfis, kuid tippkohtumine ei saa olema USA-Venemaa suhetes murranguline. Seal ei panda paika uut maailmakorda, nagu tegid Roosevelt ja Stalin. Seal ei lepita kokku pingelõdvenduses (detante) sarnaselt Nixonile ja Brežnevile, ega sõlmita nn reset-poliitikat, millega püüdsid Obama ja Medvedev keerata uut lehte USA ja Venemaa suhetes. Bideni eesmärk tippkohtumisel on väga piiratud võrreldes eelmiste presidentidega. Ta ei otsi suurt läbimurret, nagu tippkohtumistele tavaks, vaid «stabiilset ja etteennustavat» suhet Venemaaga, nagu ütles president Biden enne NATO tippkohtumist.

See ei ole Bidenile ja Putinile esimene kohtumine. Esmakordselt kohtusid nad 2011. aastal, kui Biden oli asepresident ja Putin peaminister. Kohtumine ei kujunenud sõbralikus õhkkonnas. Erinevalt George W. Bushist, kes kümmekond aastat varem kohtudes Putinile silma vaadates ütles, et tegu on «väga otsekohese ja usaldusväärse» riigipeaga, kelle hinge ta hästi mõistab, siis Bideni 2017. aastal ilmunud raamatu «Luba mulle, isa» (Promise me, Dad) kohaselt ütles viimane Putiniga esmakohtumisel: «ma vaatan teie silmadesse ja ei usu, et teil oleks hinge». Selle peale Putin vastas, et «Me mõistame teineteist».