In memoriam pedagoogikateadlane Inge Unt (15.12.1928 – 25.05.2021)
/nginx/o/2021/06/15/13848460t1hee9b.jpg)
Pedagoogikateadlast Inge Unti mälestab kasvatusteadlane ja Tartu Ülikooli emeriitdotsent Inger Kraav.
Eesti kooli ja pedagoogika ajaloost rääkides meenuvad eelkõige mõned nimed XX sajandi esimesest poolest – Peeter Põld, Johannes Käis, Jüri Parijõgi… Neid tuntakse, nende teened pedagoogilise mõtte ja koolielu arendamisel on vaieldamatud. Taasavastatuna on tähelepanu väärinud Hilda Taba ja Juhan Tork. Sajandivahetuse ajal ja järel tegutsenud pedagoogid kuuluvad juba tänapäeva.
Hoopis suurema kahtlusega suhtutakse neisse, kelle põhiline tegevusaeg paigutub vahepealsesse, nõukogude aega. Hiljuti lahkunud pedagoogikateadlase professor Inge Undi põhitegevus langes just sellesse aega.
Nõukogude valitsus tajus kasvatuse tähtsust - kasvatajate ja kasvatajate kasvatajate, õpetajate ja õpetajate õpetajate tegevust jälgiti, valvati, reglementeeriti. Pedagoogikateaduses oli see paljude jaoks aeg, mil püüti säilitada XX sajandi algupoolel saavutatu, minemata samas vastuollu võimudega. Tuli leida tee, kuidas rääkida ja kirjutada ametlikult nõutud raamidesse jäädes seda, mida ise õigeks peeti. Elurõõmus, särav ja sarmikas Inge Unt, laia lugemuse ja eruditsiooniga, tuli sellega pealtnäha mängleva kergusega toime.
Kooliteed alustas ta küll nn Eesti ajal Lenderi Eragümnaasiumis, aga õpingud lõpetas Tartu Riiklikus Ülikoolis ajal, mil stalinlik terror õppe- ja teadustööd kõige raudsemas haardes hoidis. Siiski õnnestus tal erialana õppida loogikat ja psühholoogiat – veidi enne selle võimaluse kadumist. Temaga ühel kursusel olid ta hilisemad mõtte- ja töökaaslased Heino Liimets ja Kalju Toim. Õpingutele järgnev teadustöö ja võimalused tulemusi avaldada sõltusid aga partei ja valitsuse poolt loodud tingimustest ja paika pandud reeglitest.
Inge Unt töötas neli aastakümmet pedagoogika õppejõuna, suhteliselt noorena sai ta professoriks. Alustas ja lõpetas ta tööelu Tallinnas, aga suurima osa oma elutööst tegi Tartu ülikoolis, olles kümmekond aastat ka kateedrijuhataja.
Tollal oli Tartu pedagoogika ja metoodika kateedri eripäraks see, et ei kuulutud ühtegi teaduskonda – see oli üleülikooliline kateeder, kuna õpetas ja juhendas kõikides teaduskondades-osakondades õpetajaks koolitatavaid tudengeid. See tähendas eriti juhtivas rollis olijaile (kateedrijuhatajale) tihedat koostööd ja lõputuid konfliktiohtlikke läbirääkimisi põhierialade õppejõududega. Inge Unt suutis nähtava pingutuseta luua head suhted kõigiga, kolleegidega ja üliõpilastega, ülemuste ja alluvatega. Pedagoogika (ja metoodika) kateedri koht ülikooli struktuuris muutus, iseseisvus vähenes. Üsna pikka aega kuuluti ajaloo-keeleteaduskonda, hiljem filosoofiateaduskonda, aga vajadus ühistegevuseks oli püsiv.
Suhtlus kolleegidega ei tähendanud muidugi ainult tõrgeteta asjaajamist – igasuguste otsuste ja plaanide tegemisel olgu õppe- või teadustöös olid aluseks tegijate teadmised, vaated, väärtushinnangud ja silmaring. Kokkulepeteni jõudmine nõudis mõnigi kord kompromisse. Inge Unt võis vaidlustes ägestuda, ägestuski, aga ei jäänud kunagi viha pidama ega solvanud vastaspoolt nii, et koos tegutsemine raskendatud olnuks. Muidugi aitas kaasa seegi, et väga paljudega oli tal peale tüsilike tööasjade ka muid ühishuve – kellega oli ta koos suusamaratonil olnud, kellega sai rääkida uusimast, raskesti kättesaadavast raamatust või filmist, kellega prantsuse keele õpinguist. Mida rohkem ühiseid huve ja teadmisi erinevaist valdkondadest, seda enam oli lootust jõuda vastastikusele mõistmisele. Samas ei häbenenud Inge Unt kas või noorimale kolleegile tunnistada: sellest räägi sina, ma pole veel jõudnud seda endale selgeks teha.
Inge uurimistulemused ja raamatud on olnud oluline õppematerjal nooremale põlvkonnale – tolleaegse koolididaktika jaoks oli uudne õpilaste erinevuste arvestamine õpetamisel ja võimalus otsese õpetamise asemel anda õpilasele juhend iseseisvalt töötamiseks. Eriti palju tähelepanu nii meil kui mujalgi maades äratasid Inge kirjutised laste andekusest ja andekatest lastest, neil teemadel esines ta konverentsidel-kongressidel ja juhendas teadustöid.
Ingel oli palju juhendatavaid – see kuulus tema kui õppejõu ellu. Hämmastav oli aga tema oskus uurimistöö vastu huvi äratada ja kaasa haarata mitte ainult üliõpilasi, vaid ka õpetajaid.
1961. a loodud uurivate õpetajate ühing ÜPUI (Ühiskondlik Pedagoogika Uurimise Instituut), mille üks asutajaliikmeid Inge oli, alustas tööd mitme sektsiooniga. Aastakümnete jooksul sektsioone lisandus, aga ka kadus. Aktiivseim ja tugevaim oli Inge Undi juhitud didaktika sektsioon, mis kasvas nii suureks, et ta oli sunnitud selle pooleks jagama (teise poole võttis oma hoole alla ta õpilane ja mõttekaaslane Peep Leppik). Õpilaste iseseisva töö oskuste uurimist organiseerides kasutas Inge just õpetajate abi: koostöös õpetajatega katsetati erinevaid iseseisva töö võimalusi – ja järk-järgult said õpetajaistki uurijad. Dissertatsiooni jaoks vajalike andmete kogumine andis nii Ingele kui ka õpetajatele ühise positiivse kogemuse, mis innustas ÜPUI-s uurimistööd jätkama.
Inge juhtis peale oma sektsiooni aastakümneid ka kogu ÜPUI tegevust. Iga suvi tulid õpetajad kõhklemata oma puhkuse ajal suveseminarile ja esinesid oma uurimustega konverentsidel. Pingelise koolitöö kõrvalt leiti nii aega kui ka tahtmist uurimistööks ja artiklite kirjutamiseks.
Teadustöid avaldades, teiste uurijate töid retsenseerides ja oponeerides koges Inge, et vastastikust mõistvust takistas sageli pedagoogika-alase oskussõnavara seisukord - vaidlused võisid tuleneda erinevalt tõlgendatud termineist. Nii süvenes Inge tegevusvaldkonda, mis on ehk vähem tuntud kui ta otsene teadus- ja juhendamistegevus – see oli pedagoogika-alase terminoloogia korrastamine. Juba 1982 alustas tööd pedagoogika terminoloogia komisjon, mis tegutses 14 aastat. Inge Unt oli selle püsiliige. Et oskussõnavara kasvas, arenes ja muutus, siis moodustati 2008 uus komisjon, et luua viiekeelne hariduse ja kasvatuse sõnaraamat. Inge ja hiljuti lahkunud Viivi Maanso, Inge klassikaaslane ja kolleeg, mõlemad üle 80 aastased, võtsid tööst osa sõnaraamatu («Hariduse ja kasvatuse sõnaraamat eesti, inglise, saksa, soome ja vene keeles», toim. T.Erelt) valmimiseni aastal 2014. Komisjon töötas EKI majas, see tähendas Ingele peaaegu iganädalasi bussisõite Tartust Tallinnasse ja tagasi. Ühegi nurinata tuli ta alati reipalt ja rõõmsalt kohale, kodutööd tehtud ja vaim vaidluseks valmis.
Inge Unt elas ja töötas nõukogude ajal, väärides lugupidamist oma panusega pedagoogikateadusesse, pedagoogilise mõtte arengusse, mis on olnud toeks ja ideede allikaks järgmiste generatsioonide uurijaile ja õpetajaile.
Eesti pedagoogika arengutee läbi nõukogude aja, läbi kõigi tolleaegsete nõudmiste, keeldude ja takistuste on olnud keeruline. Raske on pealispinnal toimunu alusel tajuda, millised olid liikumapanevad jõud, milliseid võite (kas või väikesi) tegijad saavutasid – ja milliste kaotustega olid sunnitud leppima. Inge Unt elas ja töötas neil aegadel, väärides lugupidamist oma panusega pedagoogikateadusesse, pedagoogilise mõtte arengusse, mis on olnud toeks ja ideede allikaks järgmiste generatsioonide uurijaile ja õpetajaile.