/nginx/o/2021/06/14/13847770t1h507a.jpg)
Tänapäeva infoühiskonna võimalused inimeste järele nuhkida on mitu korda avaramad kui varem. Seetõttu peaks olema ettevaatlik iga algatuse suhtes, mis võib inimeste privaatsust vähendada.
Postimehe Eesti uudiste rubriigis on ABISi ehk automaatse biomeetrilise isikutuvastuse süsteemi andmekogu seaduseelnõu olemuse ja võimalike ohukohtade analüüs. Isegi kui praegu põhjust karta pole, tuleks tagada, et seda põhjust ei teki ka tulevikus.
Sotsioloogiaklassik Karl Durkheim on esitanud hüpoteesi, et iga ühiskond peab kurjategijaiks neid inimesi, kes kalduvad kõige rohkem kõrvale ühiselu seadustest ja normidest, sõltumata sellest, milline on selle ühiskonna üldine kuritegevuse tase. Ta toob näiteks suletud kloostriühiskonna, mille liikmed on ülimalt moraalsed ja kus mingeid kuritegusid toime ei panda. Kuid sellises ühiskonnas hakatakse kuritegudena tajuma mikroagressioone, mida meie ühiskonnas üleastumiseks ei peeta.
Ka tänapäeva ühiskonnas on kuritegevuse tase märkimisväärselt langenud ja väikestesse üleastumistesse on hakatud suhtuma palju taunivamalt. Seega on Durkheimi hüpoteesil vähemalt mõningane tõepõhi all ja seda peaks arvestama ABISi seaduseelnõule hinnangut andes.
ABISi seaduseelnõu eesmärk on hea ja mõistlik: kergendada kuritegude uurimist ja seeläbi aidata kaasa seaduslikkuse kasvule. Samas võimaldab sellise andmebaasi olemasolu ka andmeid kuritarvitada niihästi juhul, kui need lekivad, aga ka siis, kui riigivõimul tekib kuri soov kodanikke rangemalt kontrollida ja karistada – ja seda ka tegude eest, mida me praegu ehk kuritegudeks ei peagi.
Isikuandmete andmebaasi kasutus vajab tsiviil-kontrolli reegleid. On arusaamatu, miks valitsus kuritarvituse võimalusse nii kergemeelselt suhtub ja seaduseelnõuga muudatusteta edasi liigub.
Seetõttu on arusaadav, et ABISi seaduseelnõu võib tunduda kasulik neile, kes võimul, ja veidi kõhedust tekitav neile, kes kardavad võimu kuritarvitamist. Ja see võib seletada koalitsiooni ja opositsiooni erinevat suhtumist, olgu siis valitsus milline tahes. Erinev vaatenurk ei tohiks aga muuta suhtumist isikuandmete kaitsesse.
Hoolimata sellest, kas ollakse võimul või mitte, tuleks seista selle eest, et loodav superandmebaas ei hakkaks elama oma elu, et sinna ei saaks hiljem täitevvõimu poolt hakata kergesti lisama uusi andmekihte. Sellised muudatused peaks olema võimalikud üksnes seadusandlikul teel, mitte alamate õigusaktidega.
Samuti tuleks seadustada, et andmete kasutus oleks proportsionaalne kuritegude raskusega – see peaks jääma lubatavaks vaid raskete kuritegude ja terroritegude uurimisel, kuid mitte kergemate üleastumiste puhul. Lisaks tuleks kehtestada tsiviilkontrolli reeglid, millisel puhul ja millises ulatuses uut superandmebaasi kasutada tohib ja kes sellele juurdepääsu saab.
Kuigi tänapäeva tehnilised võimalused võimaldavad üha tõhusamalt inimesi jälgida, peab inimesel olema kindlus, et tema andmeid ei ole võimalik kasutada igasuguste üleastumiste tuvastamiseks. Kui läheb nii, siis tekitab see hirmuõhkkonna, mis hakkab kõigutama vaba ühiskonna alustalasid.
On kahju, et sisuline arutelu koalitsiooni ja opositsiooni vahel on riigikogus korduvate obstruktsioonide tõttu kannatada saanud. Aeg oleks hakata seaduseelnõude üle konstruktiivset dialoogi pidama.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)