Et sellised kuriteod enam kunagi ei korduks (1)
14. juuni 2021, 15:44
/nginx/o/2021/06/14/13846402t1hb6cf.jpg)
- Noored kirjutasid kirju Siberisse
- Kirjadest õhkus empaatiavõimet
- Kuniks on sääraseid kirjutajaid, on tulevikul lootust
Eesti lipu päeval, 4. juunil anti Tallinnas kinos Sõprus üle ühe ajaloolise kirjakirjutamiskonkursi auhinnad. Tegu oli Eesti Mälu Instituudi ja Postimehe korraldatud kirjavõistlusega «Kiri küüditatule», milles oli ajaloohuvilistel noortel võimalus kirjutada kiri minevikku – küüditatud sugulasele või kaasmaalasele. Konkurss oli pühendatud märtsiküüditamisele, kuid pandeemiaaeg lükkas auhindade üleandmise ligemale juuniküüditamisele aastapäevale.
«Mul on hea meel, et lähiajaloo väärtustamine on Eestis üha kõrgemal tasemel teadvustatud ja tänapäeva inimesed tunnetavad sidet nendega, kes tollaste repressioonide all kannatasid. Austame ja mälestame ohvreid, et sellised kuriteod enam kunagi ei korduks,» ütles kirjakonkursi üks korraldaja ja žürii esimees, Eesti Mälu Instituudi juhatuse liige Sergei Metlev.
Kirju laekus Eestimaa eri paigust ligi sadakond ning žüriil oli valikut teha raske, sest iga kiri kätkes endas üht keerulist ja nukrat lugu, millest igaüks vääriks tähelepanu ja tunnustust. Igas kirjatükis elas killuke Eesti inimesi ühendavast ajaloolisest mälust.
Auhinnatseremooniale oli kogunenud-kutsutud paarkümmend osalejat. Sündmusel meenutas oma kogemust represseeritu Asta Tikerpäe, kes väikese lapsena ise Siberisse küüditati. Samuti linastus värske dokumentaalfilm Patarei merekindluse ajaloost.
«Oluline on empaatiavõime, mis neist kirjadest õhkus. Sedasama empaatiat olen kohanud nii Ameerikas kui Rootsis kooliõpilastega kohtudes. See ei olene rahvusest. Ja selleks ei pea olema seda kõike ise läbi elanud. Need noored, kes neid kirju kirjutasid, nad loovad üldist empaatiat, usaldust, nende peale võib loota. Neil kõigil on üks kompass: ära tapa, ära reeda, ära tunnista oma ligimese vastu,» ütles konkursi žürii liige, küüditamise teemaga palju tegelenud kirjanik ja režissöör Imbi Paju.
Paju sõnul jäädi Siberis ja Gulagis ellu tänu sellele, et keegi seal oli empaatiline – kas mõni vangivalvur, arst, konvoimees. «Ka minu kodus minu ema rääkis sellistest inimestest, võib-olla neid oli kolm-neli, aga nad aitasid ellu jääda,» ütles ta.
«Minevik ei ole minevik. See on inimkonna pime pool, millest Freud kirjutas enne surma Londonis paguluses olles Zweigile – et ta loodab, et tulevased põlvkonnad suudavad sel pimedal poolel kaane peal hoida,» lisas Paju.
Kuniks on sääraseid kirjutajaid, on tulevikul lootust.
Võidutööde nimekirja leiab siit.
