Martin Hurt: NATO vajab uut tulevikuvisiooni

Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur Martin Hurt saates «Otse Postimehest». Saatejuht Toomas Kask. FOTO: Remo Tõnismäe Foto: Remo Tõnismäe

Praegune NATO strateegiline kontseptsioon pärineb 2010. aastast ja vajab muutmist, kirjutab Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur Martin Hurt.

Täna, 14. juunil kogunevad NATO riigi- ja valitsusjuhid Brüsselis tippkohtumiseks, et arutleda alliansi tuleviku üle. Esimest korda osalevad oma praegustel ametikohtadel Joe Biden ja Kaja Kallas, samas kui Angela Merkeli jaoks on see tema viimane NATO tippkohtumine.

Maailm, nii nagu me teda mäletame viis või kümme aastat tagasi, on vaid ajalugu. Julgeolekuolukord on märkimisväärselt halvem kui mõned aastad tagasi ja asjatundjad on ühel meelel, et trend on negatiivne. Venemaa ja Islamiriigi kõrval on Hiina mõjuvõimu suurenemisest tulenevad ohud väga mitmekesised ja neid toetavad muljet avaldavad ressursid, millest kaks eespool nimetatud tegijat võivad ainult unistada. NATO ja Euroopa Liit reageerivad ohtudele, eeldades liikmesriikidelt suuremat panustamist sõjalise jõu ja rahaga. Ka meie valitsus­erakondade koalitsioonilepe mainib, et Eesti peab vajalikuks NATO heidutus- ja kaitsemeetmete jätkuvat tugevdamist, sh liitlaste sõjalise kohalolu kaudu Balti riikides. Küsimus on, kas oleme ise valmis suurendama oma panust ühise julgeoleku tugevdamisse või elame 15 aasta taguses uinutavas mõttemaailmas, olles iseendaga jätkuvalt rahul.

Õiglane koormajagamine on olnud oluline teema alates alliansi loomisest 1949. aastal ja Donald Trump viis selleteemalised arutelud täiesti uuele tasemele, mis ähvardas allianssi lõhestada. Kaitsekulutuste pingereas madalamal asetsevad liitlased ohkasid kergendatult, kui tema volitusi eelmise aasta presidendivalimistel ei pikendatud, kuid vähem kui nelja aasta pärast võib valges majas koha sisse võtta uus käredameelne riigipea, kes nagu Trumpki ei pruugi peljata oma liitlaste avalikku häbistamist. Seetõttu on eurooplastel, sh Eestil põhjust ettevaatavalt käituda ning vältida süüdistusi, et me pole valmis oma julgeolekusse piisavalt panustama.

NATOs on tavaks käsitleda koormajagamist lähtuvalt kolmest aspektist: raha, võimed ja panused. Mõte on selles, et liikmesriik peab eraldama piisavalt raha omaenda kaitsevõime tugevdamiseks, eelisjärjekorras arendama välja NATO-le vajalikud sõjalised võimed ning panustama alliansi tegevustesse nii vägede, võimete kui personaliga. Kuidas Eesti teiste liitlastega võrreldes välja paistab?