Kapellbrücke puitsild Luzernis on vanim omataoline ehitis. FOTO: Akg/Bildarchiv Steffens

Puidu kasutamine sillaehitusmaterjalina vajab Eestis veel taasavastamist, kirjutab transpordiinsener Raul Vibo. 

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Tänapäeval on enam levinud sillaehitusmaterjalid teras ja betoon. Puitu kasutavad peamiselt Skandinaavia ja Kesk-Euroopa riigid. Norras on puidust ehitatud ka suuri maanteesildu ning vajadus nende loomise järele on iga-aastaselt kasvanud.

Norrakad ei tee seda mitte seetõttu, et nad on jõukad ning saavad lubada kiiresti lagunevate ja kallite konstruktsioonide ehitamist. Vastupidi, nad ehitavad puidust, et säästa nii raha kui ka keskkonda. Mullu algas Lillehammeri lähedal neljarajalise ja 1,3 km pika uue Mjøsbru maanteesilla ehitus üle Moelveni järve. Selle silla kandvas konstruktsioonis on puidul oluline roll nii ehituse keskkonnamõju kui ka konstruktsiooni kogukaalu vähendamisel, mis omakorda teeb silla tugikonstruktsioonide rajamise 17 protsendi võrra soodsamaks.

Puit on silla ehitusmaterjallina Norras teadlik valik juba viimased 30 aastat, see on oluline osa riigi kestliku arengu strateegiast, kohaliku puidutööstuse innovatsioonist ning inseneride teadustööst.

Šveitsis on puidust ehitatud palju jalakäijate sildu, kuid hiljuti valmis ka esimene puitvõlviga ökodukt Suhri lähedal.

Puidust ehitiste valmistamisel rakendatakse Eestis tehnoloogilist ja arhitektuurset innovatsiooni. Muuhulgas on eestlaste ehitatud ka rekordilised tornmajad Norras. Kuid sillaehitusmaterjalina on puit hetkel pigem välistatud.

Selle põhjuseks on tagasilöögid mitme puitsilla ehitamisel. Neist nähtavaim ja seetõttu ka enim kõlapinda leidnud Vaida jalgtee silla tekiplaat mädanes ebaõnnestunud lahenduse tõttu, mille õigeaegne parandamine oleks olnud lihtne ja maksnud murdosa uue terassilla maksumusest.