AK ⟩ Jaak Valge: teel omal maal vähemusse jäämise poole

Meie immigrantrahvastik on seni peamiselt pärit meile kultuuriliselt lähedastest maadest. Foto: Ain Liiva

Lõimimises edu saavutamiseks peaksime ellu viima üliettevaatlikku immigratsioonipoliitikat, kirjutab ajaloolane ja riigikogu liige Jaak Valge (EKRE). 

Ränne riikide vahel on alati toimunud, mõnel ajal rohkem, mõnel vähem. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul, st esimese üleilmastumisajajärgu lõpul oli migratsiooni tippaeg, seejärel kuni eelmise sajandi keskpaigani oli välisränne suhteliselt väike, ent on pärast seda tasapisi uuesti suurenenud, ning võimalik, et nüüd stabiliseerumas. Sisserännet on eri ajal ja eri riikides eri moodi reguleeritud ning ühiskonna vajadustest lähtuv immigratsioonipoliitika on üks riigi olulisemaid ülesandeid.

On selge, et immigratsioon on riigile kasulik, kui selle maht on mõistlik ning sisse rändavad inimesed, kes uues ühiskonnas kiiresti koha leiavad. Vastasel korral on kogu protsess kahjulik nii ühiskonnale, kuhu rännatakse, kui ka sisserändajatele endile, vähemalt pikema sihikuga vaadates. Immigratsioonipoliitika reguleerimine või karmistamine ei tähenda immigrantide vastasust, nagu seda on püütud näidata, või hoopiski mitte rassismi.

Eesti migratsioonilugu on kulgenud sarnaselt muu Euroopaga, aga üldtrendi võimendades. Väga suureks erandiks oli okupatsiooniaeg, mil Eesti ise sisserännet reguleerida ei saanud. Kogesin ise, kuidas Püssi – läbinisti eesti alev – muutus vaid kümmekonna aasta jooksul multikultuurseks nõukogude asulaks. Välispäritolu inimeste osakaal Eestis on okupatsiooniaja suure sisserände tõttu siiani üks kõrgemaid Euroopas. Välissündinuid on Eestis peaaegu 200 000, üle 15 protsendi, missuguse osakaalu poolest ületavad Eestit Euroopa riikidest vaid Saksamaa, Rootsi, Norra, Šveits, Belgia ja Luksemburg.

Kui aga arvestada lisaks ka teise põlvkonna välispäritolu rahvastikku, mida oleks lõimumisprobleeme hinnates mõistlik teha, siis vaid Luksemburg. Euroopas on teadaolevalt vaid üks riik, kus riigikeeleoskus püsielanike seas on madalam kui Eestis. Meil elab 71 000 määratlemata kodakondsusega inimest ja 86 000 Venemaa kodanikku ning seisame jätkuvalt silmitsi Euroopa ühe kõige keerulisema lõimimisprobleemiga.