/nginx/o/2020/07/29/13240296t1he89b.png)
/nginx/o/2021/06/10/13838973t1h2e9f.jpg)
- Eestlased on praeguse poliitika tõttu omal maal vaikselt vähemusse jäämas
- Inglise keeles õppivate välistudengite laustoetamine ei ole Eesti huvides
- Madala kvalifikatsiooniga töötajate Eestisse asumine surub palgataset alla
Lõimimises edu saavutamiseks peaksime ellu viima üliettevaatlikku immigratsioonipoliitikat, kirjutab ajaloolane ja riigikogu liige Jaak Valge (EKRE).
Ränne riikide vahel on alati toimunud, mõnel ajal rohkem, mõnel vähem. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul, st esimese üleilmastumisajajärgu lõpul oli migratsiooni tippaeg, seejärel kuni eelmise sajandi keskpaigani oli välisränne suhteliselt väike, ent on pärast seda tasapisi uuesti suurenenud, ning võimalik, et nüüd stabiliseerumas. Sisserännet on eri ajal ja eri riikides eri moodi reguleeritud ning ühiskonna vajadustest lähtuv immigratsioonipoliitika on üks riigi olulisemaid ülesandeid.
On selge, et immigratsioon on riigile kasulik, kui selle maht on mõistlik ning sisse rändavad inimesed, kes uues ühiskonnas kiiresti koha leiavad. Vastasel korral on kogu protsess kahjulik nii ühiskonnale, kuhu rännatakse, kui ka sisserändajatele endile, vähemalt pikema sihikuga vaadates. Immigratsioonipoliitika reguleerimine või karmistamine ei tähenda immigrantide vastasust, nagu seda on püütud näidata, või hoopiski mitte rassismi.
Eesti migratsioonilugu on kulgenud sarnaselt muu Euroopaga, aga üldtrendi võimendades. Väga suureks erandiks oli okupatsiooniaeg, mil Eesti ise sisserännet reguleerida ei saanud. Kogesin ise, kuidas Püssi – läbinisti eesti alev – muutus vaid kümmekonna aasta jooksul multikultuurseks nõukogude asulaks. Välispäritolu inimeste osakaal Eestis on okupatsiooniaja suure sisserände tõttu siiani üks kõrgemaid Euroopas. Välissündinuid on Eestis peaaegu 200 000, üle 15 protsendi, missuguse osakaalu poolest ületavad Eestit Euroopa riikidest vaid Saksamaa, Rootsi, Norra, Šveits, Belgia ja Luksemburg.
Kui aga arvestada lisaks ka teise põlvkonna välispäritolu rahvastikku, mida oleks lõimumisprobleeme hinnates mõistlik teha, siis vaid Luksemburg. Euroopas on teadaolevalt vaid üks riik, kus riigikeeleoskus püsielanike seas on madalam kui Eestis. Meil elab 71 000 määratlemata kodakondsusega inimest ja 86 000 Venemaa kodanikku ning seisame jätkuvalt silmitsi Euroopa ühe kõige keerulisema lõimimisprobleemiga.
/nginx/o/2021/06/10/13838977t1h2b49.jpg)
See tähendab, et lõimimises edu saavutamiseks peaksime läbi viima üliettevaatlikku immigratsioonipoliitikat, ning iseseisvuse esimesel aastakümnel oligi see nii. Seejärel aga poliitika muutus, esialgu tasapisi, hiljem kiiremini. Tulemuseks on sedavõrd suur sisseränne, et alates 2015. aastast on eestlaste osakaal Eestis hakanud kahanema, tõsi, aeglaselt, aga isegi hoolimata sellest, et Eesti kodanike tagasiränne oli aastatel 2017–2019 suurem kui Eesti kodanike väljaränne.
Alates 2018. aastast on ilmnenud uus tendents – nn kolmandatest riikidest (Euroopa Liidu välistest riikidest) pärit inimeste sisserände suurenemine. See tähendab erinevatest Aasia ja Aafrika riikidest ning idaslaavi kultuuriruumist pärit inimesi. Senine üheteisttuhandeline Ukraina kodanike arv suureneb kiiresti.
Nagu värsketest statistikaameti andmetest selgub, on eelmise aasta rändekäive koroonapiirangute tõttu vähenenud. Kuid ikkagi oli sisserännanuid 2020. aastal 16 200, väljarännanuid 12 400. Nende hulgas ei ole lühiajalisi töötajaid. Tuletan meelde, et iseseisvuse taastamisel kehtestasime sisserände piirarvuks 0,1 protsenti alalise elanikkonna arvust ühes aastas, seega rändas 2020. aastal koroonapiirangutest hoolimata sisse 12 korda rohkem inimesi, kui oma riiki luues parimaks pidasime.
2019. aastal olid Eestisse elamisloa saamise peamisteks põhjusteks tööletulek, õppima asumine ning pereränne. Viimane on loogiline, kuna Eestisse elama asunute juurde tulevad järgmisena pereliikmed. Keskmiselt igale kolmele õppima või tööle tulnule lisandub esialgu keskmiselt kaks pereliiget, hiljem tõenäoliselt rohkem. Välistudengitega kaasa tulevate pereliikmete arv pole veel väga suur, kuid see on iga aastaga peaaegu kahekordistunud. 2017. aastal laiendati oluliselt pereliikmete Eestisse asumise võimalusi. Pole vaja olla prohvet, et ennustada, et praeguste tingimuste jätkumisel kahekordistub see edasi.
Eelmisel aastal ilmnes aga veel üks negatiivne tõsiasi. Kui mõni aeg tagasi rõõmustasime, et eestlasi tuleb kodumaale rohkem tagasi kui välja rändab, siis eelmisel aastal oli Eesti kodanike tagasiränne väiksem kui väljaränne, koguni tuhande võrra. Migratsiooniandmed meil täpsusega ei hiilga ning põhjalikke järeldusi veel teha ei saa. Võimalik, et Soomes töölkäinud pidid koroonapiirangute tingimustes valima Eesti ja Soome vahel ning rohkem valiti Soome. Aga võib-olla oli üks põhjus ka Eesti suurenenud tööpuudus.
Eestisse õppima, Euroopa Liitu elama
2019. aastal sai esmase elamisloa Eestis õppimiseks 1330 väga erinevatest nn kolmandatest riikidest pärit inimest, kelle hulgas on arvukuse järjekorras Nigeeria, Venemaa, Ukraina, Bangladeshi, India, Aserbaidžaani ja Pakistani kodanikud. Kokku kehtis 2019. aasta septembris üle kahe tuhande nn kolmandatele riikide kodanikele õppimiseks antud tähtajalise elamisloa. Siinkohal pole niisiis arvestatud Euroopa Liidu ja EFTA riikidest pärit tudengeid. Eesti keeles õppis välistudengeist alla viie protsendi, aga õppimise ajal töötasid ligikaudu pooled, loomulikult peamiselt osakoormusega. Töötamise kohta eraldi andmeid kolmandate riikide tudengite puhul pole, aga võib arvata, et nende töötamise osakaal on järsult suurem.
/nginx/o/2021/06/10/13838975t1h65b1.jpg)
Doktoriõpe on välistudengeile tasuta. Esimesel ja teisel õppeastmel õppijatest maksid 2019/2020. aastal õppemaksu 66 protsenti kolmandatest riikidest pärit tudengeid (Euroopa Liidu ja EFTA riikidest pärit tudengeist 89 protsenti). Seejuures tuleb silmas pidada, et vähemalt avalikes-õiguslikes ülikoolides ei kata õppetasu õppekulusid. Nii maksab Eesti maksumaksja peale ka neile välistudengeile, kes ülikoolile õppetasu maksavad. Lisaks maksab Eesti maksumaksja ligikaudu kolmandikule välistudengeist ka vajaduspõhist õppetoetust. Saajatest peaaegu kõik on pärit kolmandatest riikidest, ning mööngem, et nende vajaduspõhise õppetoetuse tarviduse, st nende pere sissetuleku suuruse kindlakstegemine pole just kerge ülesanne.
Peale lõpetamist jääb Eestisse püsielanikeks ainult osa välistudengeist. Jaak Aaviksoo ongi märkinud, et paljude välisüliõpilaste Eestisse tuleku põhjuseks on soov asuda elama mujale Euroopa Liitu. Kolmandate riikide tudengeid eristada ei ole võimalik, ning värskemaid andmeid pole, aga kui arvestada kõiki välistudengeid ja täistööajaga Eestis töötanuid, siis jäi 2016. aastal lõpetajatest Eestisse keskmiselt vaid 26 protsenti. Suurem osakaal on tehnikaalade, IKT ja tootmise ning töötlemise puhul. Võiks eeldada, et see osakaal on siiski viimastel aastatel suurenenud. Tulemus on suurem ka siis, kui Eestis töötamisena arvestatakse ka nn tööampse, st ühekordseid tööotsi. Igatahes tähendab see, et ühe välisüliõpilase ettevalmistamine Eesti tööturule Eesti ülikoolides maksab meie maksumaksjale Eesti üliõpilase ettevalmistamisest üle kahe korra rohkem.
Keskmiselt igale kolmele õppima või tööle tulnule lisandub esialgu keskmiselt kaks pereliiget, hiljem tõenäoliselt rohkem.
Kõrgharidusõppe lõpetanud välismaalase keskmine töine sissetulek Eestis jääb aga kohalikele lõpetanutele alla, näiteks magistriõppe lõpetanutel 18 protsenti. Midagi imelikku selles pole: kui stuudiumi vältel pole riigikeelt selgeks õpitud, tulebki täiendada keskmise palgatasemega töötajate või isegi odavtöötajate armeed. Doktorantidest lõpetanute puhul, kes on omandanud spetsiifilised kõrgtaseme oskused, on palgavahe muidugi hoopis väiksem.
Kokkuvõttes tuleb järeldada, et senine inglise keeles õppivate välisüliõpilaste laustoetamine ei ole Eesti riigi ega ka suure osa välisüliõpilaste endi huvides, kuna Eestile vajalikku ettevalmistust suur osa välistudengeist ei saa. On loogiline, et välistudengite vastuvõtul on vaja keskenduda teatavatele erialadele (tehnika, IKT) ja loomulikult suurendada järsult eesti keeles õppimist. Ning välistada Eestisse tulemine vaid tasuta õppe ja toetuste pärast, et saada hüppelauda jõukamatesse riikidesse minekuks.
Eestisse odavtööle
Töötamiseks anti 2019. aastal 2218 elamisluba, neist üle poole Ukraina kodanikele. Järgnesid Venemaa, Valgevene ja India, ülejäänud riikide kodanikke oli alla saja.
2017. aastal, mil siseminister oli sotsiaaldemokraat Andres Anvelt, leevendati Eestisse tööle tulemise tingimusi. Kõige olulisemaks näib olevat olnud palganõude alandamine nii lühiajaliselt Eestisse tööle tulijatele kui ka töötamise alusel elamisloa saanutele seniselt 1,24 Eesti keskmiselt brutotöötasult 1,0-le. Selle tulemusena muutus Eesti atraktiivseks just madala ja keskmise oskustasemega töötajatele. Nüüd suurenes surve meie sisserändekvoodile, mis järgnevatel aastatel täitus juba aasta alguses.
Odavtööjõudu kasutavad ettevõtjad ja osa poliitikuist hakkas nõudma sisserändekvoodi suurendamist ning seadusesse tekkis uusi erandeid, mis võimaldasid kvoodiväliselt Eestisse tööle tulla. Lühiajalist Eestis töötamine hooajatöötajana lubati kuni 270 päeva 365 järjestikuse päeva jooksul. Nagu hooaeg moodustaks suurema osa aastast. Pealegi ei kehti neile nn lühiajaliselt Eestis töötavatele nn hooajatöötajatele ka Eesti keskmise palga nõue.
/nginx/o/2021/06/10/13838976t1h2a7e.jpg)
Veel suurem muutus oligi lühiajaliste töötajate arvu tormiline kasv: 2019. aastaks oli lühiajaliste töötajate registreerimine kasvanud 2017. aastaga võrreldes üle nelja korra, üle 25 000. 1. juunil 2020 kuulus kehtivatest registreeringutest vaid neli protsenti neile, keda võiks pidada kõrge kvalifikatsiooniga töötajateks. Lühiajalistest töötajatest kolmveerand on pärit Ukrainast, ülejäänud peamiselt Valgevenest, Venemaalt, Moldovast ja Usbekistanist.
Lühiajaline töötamine on aga hüppelaud Eesti püsielanikuks tulekule. Koos Ukrainast pärit lühiajaliste töötajate arvu kasvuga on kasvanud ka Eestisse Ukrainast töötamise ja pererände alusel püsielanikuks asumine.
Madala ja keskmise kvalifikatsiooniga töötajate Eestisse tööle või alaliselt elama asumine pidurdab uuendusi majanduses ja surub meie palgataset alla. Ka Eesti Ametiühingute Keskliidu käesoleva aasta 5. mai pöördumises nõutakse, et Eesti majanduse konkurentsivõime ja jätkusuutlikkuse tagamiseks tuleks tööandjaid suunata eeskätt kasutama Eesti kohalikku tööjõudu.
Tõepoolest, seisuga 1. mai 2021 on meil ligi 15 000 kehtivat lühiajalise töötaja registreeringut. Aga töötukassa andmetel on meil ka 52 000 töötut ja 5800 vaba töökohta. Samuti pole õige, nagu valitseks meil tööjõupuudus just lihttööaladel, sest kindlalt üle poole tööotsijatest on madala- või keskmisepalgalised – needsamad, kes pretendeeriks neile ametikohtadele, mida järjest on hakanud täitma välistöötajad. Kas selles olukorras oleks imelik, et Eestisse naasmine on pidurdunud ja taas hakatakse lahkuma?
Madala ja keskmise kvalifikatsiooniga töötajate Eestisse tööle või alaliselt elama asumine pidurdab uuendusi majanduses ja surub meie palgataset alla.
Veel meenutan, et meie tööjõutootlikkus on vaid 74 protsenti Euroopa Liidu keskmisest. Kui jätkame odava tööjõu sissetoomist, mis surub meie palgad alla, keskendab see meie majanduse odavat tööjõudu kasutavatesse sektoritesse ning innovatsioon pidurdub. Võib vaid und näha meie töötootlikkuse tõusust 110 protsendini Euroopa keskmisest, nagu on planeeritud strateegias Eesti 2035. Rääkimata sellest, et odava välistööjõu kättesaadavus asetab ebavõrdsesse seisu suuremat lisandväärtust andvad ja kõrgema töötootlikkusega ettevõtted.
Meie immigrantrahvastik on seni peamiselt pärit meile kultuuriliselt lähedastest maadest ja võrreldes näiteks Soome-Rootsiga üsna hästi siinse tööeluga kohanenud. Ent kas idaslaavi ja Aafrika ning Aasia maadest pärit sisseränne aitab meil vältida rahvastikuvananemisega seotud sotsiaalseid probleeme?
Idaslaavi kultuuriruumist pärit välispäritolu rahvastiku sündimus, järgides päritolumaa taset, on märksa väiksem kui eestlaste oma. Seega tähendab sealt pärit inimeste sisserände jätkumine rahvastikuvananemise kiirenemist, st veel suuremaid probleeme meie lastele. Aasia ja Aafrika riikidest pärit inimeste kiiresti kasvav sisseränne võib rahvastikuvananemist mõnevõrra pidurdada, aga tulevikus tähendada sedasama, mis Soomes-Rootsis praegu – ühe elanikkonna osa väga suurt tööprotsessis mitteosalemise määra. Seega kokkuvõttes pigem sotsiaalsete probleemide teravnemist.
Ühiskonnauuringute Instituudi väärtushinnangute uuringu järgi soovib suuremahulist immigratsiooni samast kultuuriruumist inimeste puhul 23 protsenti, teisest kultuuriruumist pärit inimeste korral aga vaid kolm protsenti. See, mis praegu Eestisse toimub, ongi suuremahuline immigratsioon, mis halvendab meie heaolu kas tulevikus või juba nüüd. Eelmise valitsuse ettevalmistatud sisserännet reguleerivad eelnõud olid parlamenti jõudnud. Võimulolev valitsus peatas nende käigu, aga vajadus nende järele ei kadunud. Terav vajadus.