Juhtkiri ⟩ Eesti õppekeelega edasi

Klassiruum Foto: Arvo Meeks

• Andres Pajula kriitika ühtsele eesti koolile on demagoogiline
• Sisserändajate lapsed võiksid käia eestikeelses koolis
• Valitsusel ja riigikogul on aeg järgmisi samme astuda

Peaminister Kaja Kallas kinnitas paar päeva tagasi, et üleminek eestikeelsele haridusele peab teoks saama aastaks 2035. Lõpptähtaeg on realistlik, kuid protsessi liikuma saamiseks on vaja kiireid ja sisulisi otsuseid juba praegu.

Postimehe tänastel Eesti uudiste külgedel on ülevaade keelekümbluse arendamisest Tallinnas, kus pikaaegne haridusameti juhataja Andres Pajula väänab õppekeele reformi ideed demagoogiliste argumentidega, väites, et ühtse koolisüsteemi loomine on teistsuguse riigikorra alusvundament.

See väide vihjab, et «ühtne» tähendab totalitaarses laadis drilli ja assimileerimisele suunatud koolikorraldust, mis on aga täiesti vale. 2019. aastal professor Margus Pedaste juhtimisel RITA-Rände projekti laiaulatusliku rakendusuuringu raames välja töötatud ühtse kooli mudelid arvestavad keelekeskkonna erinevustega ja pakuvad välja paindlikke viise, kuidas eesmärki saavutada, nii et paraneksid õpilaste eesti keele oskus ja hariduse kvaliteet ning oleks tagatud ka emakeele ja kultuuri säilimine. Pajula vastandab ühtse eesti kooli ideed ka hariduse üldisele suundumusele anda diferentseeritumat õpet. Seegi on vale, RITA-Rände raamistik põhineb otseselt nüüdisaegsel hariduskäsitlusel.

Eestikeelsele haridusele ülemineku eelduseks on kohaliku omavalitsuse soov muudatusi algatada ja kooli juhtkonna soov neid muudatusi oma koolis teha. Kui kooli juhtkond on varjatult või varjamatult muutuste vastu, siis on kohaliku omavalitsuse ülesanne anda koolile uus hingamine. Kui aga kohaliku omavalitsuse haridusamet on samuti vastu, siis ei muutugi midagi.

See tähendab, et Tallinnas tuleb arengu liikuma saamiseks leida haridusameti juhatajaks keegi, kes suudaks näha võimalusi eestikeelse hariduse arendamiseks, mitte ei konstrueeriks argumente idee mustamiseks.

Kui valitsuskoalitsioonil on eestikeelsele haridusele üleminekuga tõsi taga, siis tuleks neil juba praegu astuda konkreetseid samme niihästi kohaliku omavalitsuse kui ka riigi tasandil.

Postimehe tänane artikkel toob esile teisegi probleemi, millele keeleteadlased ja eksperdid on tähelepanu juhtinud juba vähemalt neli viimast aastat. Nimelt on Eestist alates 2015. aastast taas saanud sisseränderiik ja suurim uute sisserändajate rühm tuleb vene keele ja kultuuri taustaga maadest. Praegu on nendel inimestel võimalik panna oma lapsi ka vene õppekeelega kooli ja kolmandik neist teebki seda. See võimalus ei toeta lõimimist, vaid põlistab eestlaste ja venelaste segregatsiooni.

Riigikogu pädevuses on voli seda korda muuta ja seadustada, et Eestisse saabuvatel uutel sisserännanutel oleks võimalik oma lapsed panna vaid eesti õppekeelega munitsipaalkooli. See ei diskrimineeriks neid mingil moel, sest venekeelset haridust võivad nad saada erakoolist. Samas tuleb seadusesse kirjutada ka see, kui palju võib eestikeelses koolis olla teiste kodukeeltega õpilasi, et tagada ühtlaselt hea haridus kõigile.

Eestikeelsele haridusele üleminek sõltub väga suurel määral kohalikust omavalitsusest ja see küsimus peaks olema üks keskseid vaidluskohti eelolevas valimiskampaanias. Ka riigikogul on võimalik astuda esimesi konkreetseid samme, kui valitsuskoalitsiooni tegevus ühtse eesti kooli suunal tahab olla rohkem kui lihtsalt õhu võngutamine.