N, 8.12.2022

Tarmo Soomere: kas kliima soojenemine toob meile jääaja?

Tarmo Soomere
, Eesti Teaduste Akadeemia president
Tarmo Soomere: kas kliima soojenemine toob meile jääaja?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 5
Tarmo Soomere.
Tarmo Soomere. Foto: Tairo Lutter
  • Liustikujää sulamisel tekkinud vesi elab oma elu
  • Atlandi ookeanis on looduslik soojuspump
  • Hapu vesi paljudele ei kõlba

Keegi ei oska arvata, kui kaua ookean meid veel teenib ja meie tegevuse kaasproduktid absorbeerib, kirjutab Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere.

Meie keerukas maailmas ei pea väike sugugi olema tähtsusetu. Läänemeri moodustab päris pisikese osa maailmaookeanist, kuid üle meie mere käib ligikaudu kuuendik kogu maailma rahvusvaheliselt meritsi veetavast kaubast. See on rohkem kui läbi Suessi kanali. Kuigi Läänemere keskkonna seisund ei ole üldiselt kuigi hea, ei suuda meie meri siiski kuigivõrd maailmaookeani toimimist mõjutada. Pigem peame tundma muret selle üle, mis laias maailmas toimub. Sest nii mõnedki kliima soojenemise kaasnähtused võivad toimida nõnda, et meie kant muutub märksa külmemaks. Isegi jääaeg pole välistatud.

Kuna meie meri on ühendatud ookeaniga vaid kitsaste ja madalate Taani väinade kaudu, jõuab Läänemerre vaid väike osa neist protsessidest, mis kujunevad Põhja-Atlandil ja Norra merel ning mis päris tugevasti mõjutavad Põhjamere käitumist. Need väinad tõkestavad Põhjamere tõusu-mõõna tee meie merre, ei lase läbi tormilaineid ja hoiavad Läänemere suhteliselt mageda riimveelise veekoguna.

Üldiselt summutavad Taani väinad pea kõik suhteliselt kiired protsessid ja ei lase toimida näiteks sügavamate veekihtide veevahetusel. Küll aga tungivad sealt läbi need nähtused, mis toimivad hästi aeglaselt. Samuti ei ole kogu Skandinaavia ja veel vähem Taani Põhja-Atlandil tekkinud tormidele märkimisväärne takistus. «Tänu» neile tormidele on Eesti kliima meie laiuskraadide jaoks ebatavaliselt soe. Väga kergesti pääseb Läänemerre ka ookeani veetaseme tõus. Nõnda jõuab suur osa sellest, mis toimub laias maailmas ja eriti Põhja-Atlandil, päris kergesti meie rannikuteni ja sama kergesti sisemaale.

2 MÕTET

  • See, mis toimub Antarktikas, mõjutab meid sama tugevasti, kui mõjutaks Gröönimaa sulamine lõunapoolkera.
  • Kui Atlandi ookeani põhja-lõunasuunaline soojuspump peaks seisma jääma, tuleb meie kandis üsna varsti tagasi jääaeg.

Ookeani veetaseme tõus peegeldab peamiselt kaht protsessi: veemasside soojenemist ja sellest tulenevat soojuspaisumist ja mandrijää sulamist. Arktika ookeani jääkatte sulamine mere veetaset ei mõjuta. Mandrijää sulab põhiselt kahes kohas: Gröönimaal ja Antarktikas. Sulavesi ei jaotu aga ühtlaselt üle kogu maailma. Kui suur hulk jääd mingist kohast kaob, siis muutub veidi massijaotus kogu Maal. Gröönimaa liustik on nii suur, et tõmbab vett märgatavalt enda poole – nii nagu suur mass ikka teisi enda poole tõmbab. Kui Gröönimaad poleks, oleks veetase meie kandis märgatavalt madalam. Selle liustiku sulamisel jaotub ookeani veemass nii ümber, et teisel pool maakera tõuseb veetase ligi meetri võrra, kuid meil vaid õige veidi. Nii et elame selles mõttes üpris turvalises kohas.

Turvalisus on aga petlik. Sest see, mis toimub Antarktikas, mõjutab meid sama tugevasti, kui mõjutaks Gröönimaa sulamine lõunapoolkera. Antarktika liustikujää sulamisel jaotub vesi ookeanis ümber peegelpildis: nii, et meie kandis tõuseb veetase märksa kiiremini kui näiteks Tšiilis või Argentinas. Täpselt samal põhjusel: allesjäänud Antarktika tõmbab vett nõrgemini enda poole.

Jää sulamine on siiski suhteliselt aeglane. Meid võib mõjutada märksa rohkem see, et Antarktikat ümbritsevatest šelfiliustikest murduvad vahel lahti suured jäämäed. Seda on viimastel aastatel sageli juhtunud. Et šelfiliustikud ujuvad nagunii veepinnal, siis nende jäämägede sulamine ookeani veetaset ei tõsta. Natuke kiireneb ehk liustike liikumine Antarktika sisemaalt mere poole ja seega mandrijää kadu. Mis aga meid mõjutab, on see, et pärast suure jäämäe äratriivimist tõmbab Antarktika nõrgemini vett enda poole. Meie tunneme seda Läänemere veetaseme tõusu kaudu. Sinna ei saa me midagi parata, sest nõnda toimib gravitatsiooniseadus.

Ookeanide toimimist meile harjumuspärasel moel hoiavad käimas tohutute mõõtmetega, kuid samas väga aeglased protsessid. Nii jõuab näiteks hapnik maailmamere sügavikesse peamiselt kahest kohast. Üks neist on kauge Antarktika ümbrus ja teine meile päris lähedal, Gröönimaa idarannikul. Neis kohtades on õhk külm. See jahutab vett, vesi külmub ja meri jäätub. Suur osa vees olevast soolast jääb aga jää alla. Jää on nimelt palju magedam kui merevesi. Soolane vesi on raskem ning vajub ookeanipõhja koos vees lahustunud hapnikuga. Nõnda põhja jõudnud soolane ja suhteliselt hapnikurikas vesi liigub tasapisi edasi mööda ookeanisügavikke ja annab seal võimaluse hapnikupõhisele elule. Kulub palju tuhandeid aastaid, enne kui mööda ookeanisügavikke ringi rännanud vee molekulid jälle pinnale tõusevad. Sageli sünnib see tuhandete kilomeetrite kaugusel.

Sellel peaaegu mõõtmatult aeglasel hapnikukonveieril on Atlandi ookeanis väikevend. Nagu ikka headel lastel, on sellel mitu nime. Inglise keeles hüütakse seda Atlantic Meridional Overturning Circulation; lühendina AMOC. See ei ole amokijooks, pigem kirjeldatud konveieri väiksem versioon. Lisaks hapnikule kannab see tohututes kogustes soojust piki Atlandi ookeani. Pinnakihis liigub troopiliselt soe vesi põhja poole ja alumistes kihtides kantakse Arktika külma hingust lõuna poole. Selle õige eestikeelne nimi oleks seega Atlandi ookeani põhja-lõunasuunaline soojuspump.

Süsihappegaasi atmosfääri paiskamine ja selle osakaalu suurenemine on üks tegureist, mis mõjutavad kogu maailma.

Kui see peaks seisma jääma, siis peame arvestama, et meie kandis tuleb üsna varsti tagasi jääaeg. Päris kohe liustik Eestit katma muidugi ei hakkaks, aga sadakonna aasta perspektiivis võib meil tekkida Alaska kliima. Mitmed uuringud ütlevad, et 12 000 aastat tagasi nii juhtuski. Nõnda oleks selle pumba seiskumine märksa ebameeldivam kui näiteks Golfi hoovuse seismajäämine (mis on küll muudel põhjustel märksa püsivama iseloomuga). Kuna Atlandi ookeanist võetud soojuse kannavad üle meie liikuvad tsüklonid veel väga kaugele, mõjutavad häired kõnesoleva soojuspumba toimimises meist tuhandete kilomeetrite kaugusel paiknevaid alasid. Praegu töötab see soojuspump suhteliselt nõrgalt, samas on selle intensiivsus sajandite jooksul üsna palju muutunud ja seismajäämise otsest ohtu ei tundu olevat.

Süsihappegaasi atmosfääri paiskamine ja selle osakaalu suurenemine on üks tegureist, mis mõjutavad kogu maailma. Mida rohkem on õhus süsihappegaasi, seda rohkem lahustub seda jõgedes, järvedes, meredes ja ookeanides. Osa lahustunud süsihappegaasist reageerib veega ja moodustab süsihappe. See on näiteks väävelhappe või soolhappega võrreldes küll väga nõrk hape. Siiski on vesi juba praegu muutunud päris paljude mereelanike jaoks liiga happeliseks. Esimestena on löögi all need organismid, mis kasvatavad endale kooriku või toese, nagu korallid või merikarbid. Kui sellele lisandub vee soojenemine või hapnikupuudus, võib elustik mere paljudes osades kõvasti kannatada. Seda, kui happeliseks vesi on muutunud, osatakse muidugi mõõta. Et aga selliseid mõõtmisi on tehtud vähe ja praegugi tehakse suhteliselt harva, on suur pilt veel segane, kuid kindlasti mitte rõõmustav.

Rohkem kui 90 protsenti viimase viiekümne aasta jooksul Maale lisandunud soojusest on praeguseks peidetud ookeani ülakihtidesse. Ligikaudu 700 meetri paksune veemass on soojenenud küll vaid 1/5 kraadi jagu, ent seda soojust on tohutult rohkem, kui leidub atmosfääris. Keegi ei oska arvata, kui kaua veel ookean nõnda meid teenib ja meie tegevuse kaasproduktid absorbeerib (ehk otse öeldes: vaikselt ja vihastamata ära koristab).

Euroopa teaduste akadeemiate teadusnõukoda paneb kõigile südamele: parem ärme kompame ookeani taluvuse piire. Katsume nii kiiresti kui saame süsihappegaasi ja teiste kasvuhoonegaaside õhkupaiskamist vähendada ja sättida oma tegemised nõnda, et ookean saaks praegusest survest taastuda.

Märksõnad
Tagasi üles