Tarmo Soomere: kas kliima soojenemine toob meile jääaja?

Tarmo Soomere. Foto: Tairo Lutter

Keegi ei oska arvata, kui kaua ookean meid veel teenib ja meie tegevuse kaasproduktid absorbeerib, kirjutab Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere.

Meie keerukas maailmas ei pea väike sugugi olema tähtsusetu. Läänemeri moodustab päris pisikese osa maailmaookeanist, kuid üle meie mere käib ligikaudu kuuendik kogu maailma rahvusvaheliselt meritsi veetavast kaubast. See on rohkem kui läbi Suessi kanali. Kuigi Läänemere keskkonna seisund ei ole üldiselt kuigi hea, ei suuda meie meri siiski kuigivõrd maailmaookeani toimimist mõjutada. Pigem peame tundma muret selle üle, mis laias maailmas toimub. Sest nii mõnedki kliima soojenemise kaasnähtused võivad toimida nõnda, et meie kant muutub märksa külmemaks. Isegi jääaeg pole välistatud.

Kuna meie meri on ühendatud ookeaniga vaid kitsaste ja madalate Taani väinade kaudu, jõuab Läänemerre vaid väike osa neist protsessidest, mis kujunevad Põhja-Atlandil ja Norra merel ning mis päris tugevasti mõjutavad Põhjamere käitumist. Need väinad tõkestavad Põhjamere tõusu-mõõna tee meie merre, ei lase läbi tormilaineid ja hoiavad Läänemere suhteliselt mageda riimveelise veekoguna.

Üldiselt summutavad Taani väinad pea kõik suhteliselt kiired protsessid ja ei lase toimida näiteks sügavamate veekihtide veevahetusel. Küll aga tungivad sealt läbi need nähtused, mis toimivad hästi aeglaselt. Samuti ei ole kogu Skandinaavia ja veel vähem Taani Põhja-Atlandil tekkinud tormidele märkimisväärne takistus. «Tänu» neile tormidele on Eesti kliima meie laiuskraadide jaoks ebatavaliselt soe. Väga kergesti pääseb Läänemerre ka ookeani veetaseme tõus. Nõnda jõuab suur osa sellest, mis toimub laias maailmas ja eriti Põhja-Atlandil, päris kergesti meie rannikuteni ja sama kergesti sisemaale.

Ookeani veetaseme tõus peegeldab peamiselt kaht protsessi: veemasside soojenemist ja sellest tulenevat soojuspaisumist ja mandrijää sulamist. Arktika ookeani jääkatte sulamine mere veetaset ei mõjuta. Mandrijää sulab põhiselt kahes kohas: Gröönimaal ja Antarktikas. Sulavesi ei jaotu aga ühtlaselt üle kogu maailma. Kui suur hulk jääd mingist kohast kaob, siis muutub veidi massijaotus kogu Maal. Gröönimaa liustik on nii suur, et tõmbab vett märgatavalt enda poole – nii nagu suur mass ikka teisi enda poole tõmbab. Kui Gröönimaad poleks, oleks veetase meie kandis märgatavalt madalam. Selle liustiku sulamisel jaotub ookeani veemass nii ümber, et teisel pool maakera tõuseb veetase ligi meetri võrra, kuid meil vaid õige veidi. Nii et elame selles mõttes üpris turvalises kohas.