Ahto Lobjakas.

FOTO: MIHKEL MARIPUU/PM/SCANPIX BALTICS

Üks võimalus mõtestada iga-aastast teenetemärkide andmise rituaali on näha seda kui ideaalse Eesti projektsiooni. Autasude saajad kujutavad endast läbilõiget meie ühiskonna eetilis-moraalsest paleusest: sellest, kes me oleme, kuhu tahame jõuda, mida oluliseks peame.

Vähemalt peaks see nii olema – ja viimaste aastate tendentse vaadates asi sinnapoole ka liigub. Selleaastased tunnustatud moodustavad üldiselt võttes valimi, mis esindab päris normaalse näoga ühiskonda.

Sellist, milles ergutamist vajab üha vähem poliitikuid, ametnikke, sõjaväelasi, jõustruktuuride töötajaid ja üha enam inimesi elualadelt, mille seos Eesti edasikestmisega on tajutav peenema analüüsiga, kui see meil seni on olnud kombeks. Hea märk on seegi, et autasustavate nimekirjas on üha rohkem neid, kellele tunnustus tuli suuremal või vähemal määral üllatusena.

Muidugi, on anomaaliad, nagu USA ekspresident George W. Bush, kelle teeneid NATO laienemise toetajana 2004 ja hilisemalt Eesti huvide eest seisjana peeti vajalikuks tunnustada just nüüd, pärast bin Ladeni surma ja Iraagi operatsiooni lõppemist.

Siin tekib laiem küsimus, mida võivad rahvusvahelise elu juhtfiguurid arvata meie katsetest nende tegevusele oma heakskiidupitser lüüa (mõttesse tikuvad Madonna dressid). Võib-olla juhivad Bushi valimist mingid varjulejäävad kõrgdiplomaatilised sümmeetriad – igal juhul selleaastases nimekirjas on USA ekspresident kui valge vares.

See ei muuda siiski positiivset üldmuljet. Eesti tunnustuspoliitika põhijooned hakkavad üha enam meenutama Suurbritannia praktikat, mis on vähemalt suurriikide seas üks maailma avatumaid, egalitaarsemaid ja valgustatumaid. Kuid Suurbritannialt, mis oma 650 aasta vanust tunnustustraditsiooni 2005. aastal radikaalselt reformis, oleks Eestil õppida veel midagi ideelises plaanis üliolulist.

Nimelt käsitlema teenetemärke üha vähem riigi ja üha enam kogu ühiskonna tunnustusena. Britid, kus teenetemärke annab peaministri soovitusel monarh, on valikuprotsessi nüüdseks valdavalt usaldanud sõltumatutele erialaekspertidele. Eestis, kus autasustavate profiil on küll hakanud normaliseeruma, otsustab kõik suhteliselt vähe läbipaistvas toimingus presidendi kantselei.

Siit joonistub välja üks üldisem motiiv, mille suhtes ülaltoodu on ehk sümptomaatiline. Meie avalikkus on võimuga liialt ainiti silmitsi. Pea igal pool on tunda puudust amortiseerivast vahekihist, mis avalikkuse meelsust võimu jaoks mõistetaval ja autoriteetsel viisil edasi annaks.

Meil on olemas erakonnad, aga see, mida nemad esindavad, ei ole artikuleeritud avalik arvamus. Erakondade valitud president ei saa pretendeerida ühiskondliku tahte vahendamisele, sest tal puudub iseseisev kontaktpind avalikkusega.

Nii oleks ehk ühe tervistava pretsedendina mõtet laiendada teenetemärkide andmise protseduuri kandepinda, andes enam sõna avalikkusele. President on kiiduväärselt tähtsustanud «vabakonna» mõistet, kuid domineerima on kahjuks jäänud mulje, et see tähistab tublisid heategevuslasi, mitte võimu tasakaalustavat, võimestavat ja mõtestavat avalikkuse iseorganiseerumist (inglise civil society – sisuline tähendus).

Ka teenetemärkide saajate profiil võiks senisest enam arvestada nendega, kelle tegevus ei too kasu mitte üksnes riigile, vaid kogu ühiskonnale: kohaliku elu edendajad, ametiühingutegelased, sotsiaalteadlased jpt. Ja mitte ainult neid tunnustades.

Kui riigil on olemas raha demokraatia (siht)arendamiseks, on just siin need strateegilised punktid, kuhu seda võiks mahutada: võimu ja ühiskonna kokkupuutepunktidesse, kus meil ikka veel väga palju infot kaduma läheb.