Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
/nginx/o/2008/03/17/27029t1h5bae.jpg)
Sattusin hiljuti netis vestlema tuttavaga Eesti algupärase koomiksi legendist Olimar Kallasest. Vestluspartner kahetses, et Kallase pildiseiklustest joonisfilmi pole tehtud. «3D Ulmik ja Tundel,» märkisin mõnevõrra irooniliselt. «Aga miks 3D?!» sain vastuseks. Jah, miks – aga nii on kombeks.
Mõned ütlevad, et 3D-prillid panevat pea valutama. Koguni kümnendik inimestest ei näe eri põhjustel kinos 3D-efekti. Aga kui sa juhuslikult oled parajas eas lapse isa või ema, on prillikino sisuliselt kohustuslik. Muidugi ei tähenda see, et laps peaks elamusest ilma jääma, aga valikuvõimalus võiks siiski olla.
Niinimetatud tavalise kino seansse tuleb otsida tikutulega – kui neid üldse on. 3D puhul armastab filmitööstus rääkida trendist. Mis on ju igati loogiline, kui valikut sisuliselt pole. Hoopis vaiksemalt (kui üldse) kõneldakse samas, et see annab ka hea argumendi piletihinda tõsta.