Ene Kallas: uued maskid langesid, vanad tõusid

Ene Kallas Foto: Konstantin Sednev

Märkamatult saabunud suvi, rääkimata kontrolli alla saadud viiruselevikust laseb rõõmu tunda maskivabadusest. Õnneks päris nii ei ole nagu Evestuse hiljutises karikatuuris, kus mask on kõigile kenasti näkku joonistunud. 2. juuniks sai pruuniks vist ainult see, kes võis töö- ja kohustustevabalt õues, tänaval või oma hoovis ringi tatsata, õnnelikult muru niita ja mitte nii õnnelikult sääski peletada.

Võimalik, et ainult mulle, aga võimalik, et nii mitmelegi teisele näib, et sel aastal jäi vahele nii talv, kevadtalv kui kevad ise. Jah, aastaaeg vahetus, aga kuidagi nii, et seda ei pannud tähele. Ja võimalik, et sellel on midagi pistmist asjaoluga, et ei sattunud just liiga tihti suurde või väikesesse linna liikuma. Igaühe põhjused erinevad, aga üks kattub paljude jaoks kohe kindlasti – pandeemia. Pandeemiaga seotud oht. Sellega seotud piirangud.

Mis sa seal väljas inimeste seas ikka nii väga liigud, kui tead, et igaüks võib olla potentsiaalne ohuallikas. Selle info teadvusesse istutamine oli väga raske töö, algul ei tahtnud kuidagi juurduda, ja kui juurduski, võis iga väiksemgi mõteiil selle minema puhuda.