Võtmeküsimus viiruse ja tähestiku mõõduvõtmisel on vaktsineerimine. Kuigi liikumise piiramine ja ühiskonna lukustamine aitavad hästi, on selle sotsiaalne ja majanduslik kõrvalmõju kaugelt rängem kui vaktsineerimisel, isegi kui arvesse võtta kõrvalmõjudest tingitud üksikud surmajuhtumid. Kuid ka vaktsineerimise korraldamisel on oluline saada andmeid selle tegelikust tõhususest.
Eesti teadlaste värske uuring Pfizeri vaktsiini põhjustatud immuunvastuse kohta on üks esimesi, mille põhjal saab hinnata, kui kaua vaktsineerimise kaitse kestab. Nagu võiski arvata, mõju aja jooksul kahaneb ning selles protsessis on ealisi ja soolisi erinevusi.
Oluline uus teadmine on see, et kolm kuud pärast kuuri läbimist on vaktsiini kaitse vähenenud, kuid immuunsus on siiski suurem kui neil, kes on haiguse läbi põdenud. Väärtuslik on ka avastus, et vanemaealistel väheneb viiruse kaitse kiiremini kui noortel. See on ka põhjus, miks neil on täheldatud vähem vaktsiini kõrvaltoimeid – eakam organism annab vaktsiinile lihtsalt nõrgema vastuse.
Praegu ei ole aeg viirus unustada. Kaitse-pookimisega tuleb edasi liikuda põhimõttekindlalt ning otsida uusi teid ja võimalusi, kuidas kasvatada vaktsineeritust.
Seda infot tuleb arvesse võtta rahvusliku vaktsineerimiskava planeerimisel. Artikli autorid juhivad tähelepanu, et saadud tulemused eeldaks vanemaealiste puhul individuaalseid vaktsineerimiskavasid, eelkõige suuremat ajalist vahet kahe vaktsiinidoosi vahel, et kogumõju püsiks kauem. Iseäranis oluline on see vanemaealiste meeste puhul, kellel immuunreaktsioon on nõrgem kui samaealistel naistel.