Madis Müller: riigieelarve kolm valikut

Eesti Panga president Madis Müller. Foto: Tairo Lutter

Eesti riigi viimaste aastate eelarvete numbreid vaadates on näha, et meie rahaasjade korraldamist ei saa kuidagi pidada konservatiivseks. Viie aastaga on riigi kulud kasvanud 47 protsendi võrra, mis on silmatorkavalt kiire kasv ka rahvusvahelises võrdluses. Riik on ka palju investeerinud ning kavatseb kriisis veelgi suuremaks paisunud «eelarveaugust» välja ronida pigem aeglaselt. Pikas perspektiivis on siiski kindlaim poliitika hoida riigi tulusid ja kulusid tasakaalus. See tagab meile püsivama jõukuse kasvu ja hoiab ära vajaduse kõige ebamugavamal hetkel valusaid kärpeid teha, kirjutab Eesti Panga president Madis Müller.

Kui riigi tulud ei kata kulusid, siis nõuab vastutustundlik eelarvepoliitika kombineerimist kolme võimaliku valikuga: kasvatada heal ajal kulutusi aeglasemalt maksutulude kasvust, suurendada riigi maksutulusid või hoolikalt kaaludes osasid kulusid kärpida. Siin pole ühte õiget vastust, vaid see on poliitilise otsustamise koht, millisele neist kolmest valikust rohkem rõhku panna. Seniks aga on üsna möödapääsmatu tõsiasi, et kui Eesti maksukoormus on väiksem kui enamikes teistes Euroopa riikides, saame mitmetele valdkondadele mõistagi kulutada suhteliselt vähem, kui seda teevad suurema valitsuse rolli ja kõrgemate maksudega riigid.

Eesti riigis on mitmeid valdkondi, mis vajaksid täiendavat rahastamist. Selle järele on ootus inimeste hulgas ning tahtmist on vajalikke ettevõtmisi ja kulutusi katta ka riigijuhtidel. Eriti ajal, kui valitsus saab raha laenata ülisoodsatel tingimustel, võib tunduda arusaamatu kiusuna jutt, et kulutuste kasvu tuleks piirata ning riigi tulud ja kulud võimalikult ruttu tasakaalu viia. Enne hinnangute andmist on aga kasulik ka korra vaadata tegelikke andmeid – kuidas on Eesti riigi rahandust juhitud?

Nägin esimest korda riigieelarve koostamist lähemalt enam kui 20 aastat tagasi töötades rahandusministeeriumis. Riigieelarve oli tol ajal peaaegu 7 korda väiksem ja Eesti keskmine palk veidi üle 300 euro. Ka tookord oli tunne, et kui riik saaks vaid natukene rohkem investeerida ja kriitilistes valdkondades palku tõsta, oleksime palju paremas olukorras. See ootus on kordunud riigieelarve koostamisel igal aastal ja kindlasti jääb korduma ka tulevikus. Ehk nagu on öelnud ministeeriumiametnikud: iga eelarvet kokku pannes jääb õnnest puudu vaid umbes 57 miljonit krooni või eurot. Soov riigieelarvet koostades veel midagi parema tuleviku nimel ära teha on alati olemas.