Jaan Tamm: kokkulepped on täitmiseks

Jaan Tamm. Foto: Erakogu

Estonia juurdeehituse lubamine rikuks nii Pariisi konventsiooni nõudeid kui ka kehtivat muinsuskaitseseadust, kirjutab arheoloog, arhitektuuriloolane ja muinsuskaitseekspert Jaan Tamm.

Pealiskaudsel lehelugejal võib jääda mulje, et Estonia teatrimaja juurdeehitusega mittenõustumise saab kvalifitseerida tavaliseks enne kohalike volikogude valimisi toimuvaks jõukatsumiseks Tallinna ­linna ja riigikogu kultuurikomisjoni ­vahel. Tegelikult on Tallinna linna üldse vale praeguses vaidluste faasis toimuvasse protsessi segada. Aga nagu ikka, kui sõnum ei meeldi, lastakse kõigepealt maha sõnumitooja, ilma et sellega sõnumi sisu muutuks.

Eelmisel nädalal meedias ­kõlanud Tallinna linna otsust ei imenud sealsed ametnikud mitte niisama sulepeast välja, vaid see põhines kümnete ekspertide ja eksperdiorganisatsioonide analüüsil, mis omakorda ­põhinesid nii riigikogu, valitsuse kui ka Tallinna volikogu ja linnavalitsuse kehtestatud sedasorti küsimuste menetluskorral.

Kahjuks on aga vaidlustes, ­eriti riigikogu kultuurikomisjonis täiesti ära unustatud rahvusvaheline mõõde: kuulub ju Tallinna vanalinn koos muldkindlustusvööndiga ÜRO maailmaorganisatsiooni UNESCO koostatavasse maailmapärandi nimistusse (World Heritage List). Sinna pääsemise eelduseks on ülemaailmse kultuuri- ja looduspärandi kaitse 16. novembrist 1972 (nn Pariisi konventsioon) ratifitseerimine, mida riigikogu tegigi 5. aprillil 1995. Nimetatud ratifitseerimine avas tee Tallinnale vastava taotluse koostamiseks.

Tollase muinsuskaitseameti ja Tallinna volikogu ­kultuurikomisjoni ning UNESCO ERK egiidi all toimunud vajaliku ­dokumentatsiooni sai välisministeerium ­diplomaatilise postiga Pariisi UNESCO maailmapärandi keskusele, ­Maailmapärandi ­Komiteele ja UNESCO I järgu eksperdiorganisatsioonile saata 6. ok­toobril 1995. Niivõrd paljude ­insti­tutsioonide ühistegevust kroonis lõpuks edu: 4. detsembril 1997. aastal toimunud Maailmapärandi Komitee 21. istungil Napolis ­kantigi Tallinna vanalinn ­maailmapärandi nimistusse, millega Eesti oli jõudnud selliseid mälestisi omava 118 ­riigi sekka.

Praeguses Eestis levib kahjuks üha enam arusaam, et konventsioonide ja muude ­rahvusvaheliste kokku­lepetega nii valitsuse kui ka riigikogu tasandil võib küll ­ühineda, kuid nende täitmisega ei maksa ­eriti kiirustada. Vahel aga ­kiputakse neid lausa ignoreerima. Kas Estonia ­teatri juurdeehituse puhul on ­tegemist ühe või teisega, pole teada. Pigem näib asi olevat selles, et ­kohustustest, mida nii Eesti Vabariik riigikogu ­Pariisi 1972. aasta konventsiooni ratifitseerides kui ka tollane president Lennart Meri vastavat ratifitseerimiskirja Pariisi saates lubasid täita, ei olda teadlikud. Aga pole ka välistatud, et seda tahtlikult siiski eiratakse. Annab viimasest aimu ju mitme riigikogu ja selle kultuurikomisjoni liikme intervjuus kõlama jäänud ähvardus praeguse linnavalitsuse ja muinsuskaitseameti poole. Aga need asutused ei saanudki ju ­muudmoodi käituda, sest vastasel juhul oleks nad kaasvastutavad nii ­rahvusvaheliste kui ka riigisiseste reeglite rikkumises.