N, 19.05.2022

Juhtkiri ⟩ Alarahastuse siirded

Postimees
Alarahastuse siirded
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Päeva karikatuur
Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts
  • Alarahastus ei sureta enam ülikooli, vaid ajab siirdeid ühiskonda laiemalt
  • Eile tegi hulk õiguserialaga seotud isikuid avaliku pöördumise riigijuhtidele
  • Õigushariduse probleemid on suuresti Eesti kõrghariduse probleemid üldisemalt

Seni on ülikoolid võidelnud alarahastuse vastu üksi ja ühiskond on vaadanud seda vaikides kõrvalt. Krooniline häda on nüüd kasvanud juba nii suureks, et see ei sureta üksnes ülikooli, vaid hakkab sealt siirdeid ajama ühiskonda laiemalt. See on kutsunud esile terava valuaistingu.

Eile tegid Eesti kaheksa keskse õigusalase institutsiooni juhti pöördumise peaministri ja valdkondlike võtmeministrite ning ülikoolide rektorite poole, millega väljendasid sügavat muret tegevjuristide ja õigusteadlaste järelkasvu pärast Eestis. Juris­prudents on õigusriigi ja demokraatia sine qua non.

Kuigi õigusteadusel ja -praktikal ei puudu rahvusvaheline mõõde, on iga riigi õigussüsteem kultuuri- ja keelekeskne, sõltudes niihästi ajaloolisest taustast kui ka õigustekstide kultuurilistest tähenduskihtidest. Eesti õigusruumis pole võimalik eksperdina töötada, omandamata eestikeelset õigusharidust. Seetõttu tuleks Eesti õigusteadust ilma möönduseta vaadelda ühena rahvusteadustest.

Pöördumises tuuakse välja kolm keskset tegurit, mis on valdkondliku jätkusuutlikkuse ohtu seadnud. Esiteks ülikoolide krooniline alarahastus, mille tõttu on teadlaste järelkasv sattunud meie taasiseseisvusaja absoluutsesse madalseisu – väga vähesed noored valivad teadlasekarjääri, sest palk ja karjäärivõimalused ei ole ülikoolides konkurentsivõimelised.

Alarahastus ei sureta enam üksnes ülikooli, vaid hakkab siirdeid ajama ühiskonda laiemalt. Ja õigus pole ainus valdkond, mis kannatab. Viimane aeg on tegeleda tõve põhjustega.

Teiseks lõhub kolmeaastase bakalaureuse ja kaheaastase magistriõppe süsteem aine sisemise loogika, mistõttu ei kujune valdkonnas tegutsemiseks välja piisavalt sügavaid erialaseid teadmisi ja seoseid teadmiste vahel. Ka see nn Bologna süsteem ei ole üksnes õigusteaduste probleem, vaid on ühes massikõrgharidusega viinud taseme langusele ülikoolis üldiselt.

Kolmandaks toob avaldus esile õigusteadusliku ressursi killustatuse ülikoolide vahel, pannes ette, et riiklikult rahastatud õigusharidus tuleks koondada vaid ühte ülikooli. See mõte on saanud ülikoolide rektoritelt ka kriitikat, sest igas rahvusteaduses, eriti nii väikeses ühiskonnas kui Eesti, on vaja säilitada koolkondlikku mitmekesisust. Rahvusteadustes, kus pole ühte keskset tõde, vaid teaduslik mõte areneb dialoogiliselt, ei taga koondamine kõrgemat taset.

Igati tervitatav on soov kehtestada karmimad nõuded kutseeksamitele ja õppekavade akrediteerimisele. Kahekümne aastaga on ülikoolid teinud liiga suuri järeleandmisi massikõrgharidusele. Hindamine on muutunud leebemaks, nõudlikkus madalamaks. Siin tuleb saavutada pööre ja kes oleks parem eeskuju näitama kui õigusteadlased.

Samas on õigushariduse probleemid suuresti Eesti kõrghariduse probleemid üldisemalt. Õigusteaduse käsitlemine rahastamise mõttes rahvusteadusena võib küll leevendada rahapuudust juristide koolitamisel, kuid see võib kergesti tulla teiste erialade arvelt. Ja kui kõrghariduse organism on tervikuna haaratud haigusest, ei ole ühe organi ravi eraldi kuigi tulemuslik.

Jurisprudents ei ole ainus tegevusala, kus kõrghariduse alarahastamine on seadnud valdkonna kestlikkuse ka väljaspool ülikooli kahtluse alla. Selliseid valdkondi on veel. Aeg on neil ühendada oma jõud, et tegeleda tõve põhjustega.

Märksõnad
Tagasi üles