Kasvatusteadlane Tiiu Kuurme. FOTO: Konstantin Sednev

Kasvatuse kadumist on küll märgatud, ent märkajate hääled pole seni saanud kuuldavaks, kuivõrd poliitiline trumm taob teistsuguse taktikepi rütmis. Ülikiiretes inforuumi muutustes pole eilse päeva väärtusi meenutavatel häältel mingeid väljavaateid, kirjutab kasvatusteadlane Tiiu Kuurme.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Kas tõesti on kasvatus kadunud? Kindlasti mitte, sest lastel on endiselt komme sündida sellistena, et oma jalgadelegi tõusmiseks kulub aasta. Lapsed ise ei lase oma lähikonnas kasvatusel kaduda ning nende olek küsib kasvatuse järele veel pikki aastaid.

Kadumas on kasvatus ja ühes sellega tema taga oleva avara mitmekihilise tegelikkuse mõistmine avalikust ruumist, teadusest, valdkondlikust sõnavarast, õpetajaharidusest. See on kui oksiidikihiga kaetud vana väärismetallist nõu, mis sai välja vahetatud trendika plastiku ning metalli imitatsioonide vastu.