N, 8.12.2022

HARIDUS JA TEADUS ⟩ Tiiu Kuurme: ilma kasvatuseta dehumaniseerub ka haridus

Tiiu Kuurme
, kasvatusteadlane
Tiiu Kuurme: ilma kasvatuseta dehumaniseerub ka haridus
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 4
Kasvatusteadlane Tiiu Kuurme.
Kasvatusteadlane Tiiu Kuurme. Foto: Konstantin Sednev
  • Kasvatuse tähtsus on ununenud
  • Kasvatuses peitub paradoks
  • Võtmemõiste on vastutus
  • Kuidas saadakse lumehelbekeseks?

Kasvatuse kadumist on küll märgatud, ent märkajate hääled pole seni saanud kuuldavaks, kuivõrd poliitiline trumm taob teistsuguse taktikepi rütmis. Ülikiiretes inforuumi muutustes pole eilse päeva väärtusi meenutavatel häältel mingeid väljavaateid, kirjutab kasvatusteadlane Tiiu Kuurme.

Kas tõesti on kasvatus kadunud? Kindlasti mitte, sest lastel on endiselt komme sündida sellistena, et oma jalgadelegi tõusmiseks kulub aasta. Lapsed ise ei lase oma lähikonnas kasvatusel kaduda ning nende olek küsib kasvatuse järele veel pikki aastaid.

Kadumas on kasvatus ja ühes sellega tema taga oleva avara mitmekihilise tegelikkuse mõistmine avalikust ruumist, teadusest, valdkondlikust sõnavarast, õpetajaharidusest. See on kui oksiidikihiga kaetud vana väärismetallist nõu, mis sai välja vahetatud trendika plastiku ning metalli imitatsioonide vastu.

Kasvatuse unustamine

Kasvatus on kadunud olnud ennegi, näiteks keskajal, kui generatsioone ei eristatud ning last vaadati vähendatud mõõdus täiskasvanuna. Töötegemist, sõnakuulelikkust ja jumalakartlikkust õpetas talle tema ümber lokkav kogukondlik elu Pieter Bruegeli maalide süžee vaimus.

«Aga kui pime juhib pimedat, kukuvad mõlemad auku.» Mt 15:14
Pieter Bruegel vanema maal «Pimedad» (1568).
«Aga kui pime juhib pimedat, kukuvad mõlemad auku.» Mt 15:14 Pieter Bruegel vanema maal «Pimedad» (1568). Foto: repro/Wikimedia Commons

Oleme harjunud mõtlema renessansist kui teaduse sünni ja suurte avastuste ajastust. Julgeksin väita, et üks tollaste suurte avastuste reas oli kasvatus, mis on ikka olemas olnud nagu Ameerika, vaatamata sellele, kas ja kuivõrd selle olemasolu teadvustatakse. Viimaste aastasadade jooksul on kasvatust filosoofi teadvusega palju vaadeldud, tema esinemine ja mõju nähtavaks tehtud ning seeläbi süvendatud mõistmist inimesest ja sellest, mis võiks olla inimesele hea. Praktikas on nende äratundmiste ajel muutunud suhe lapsesse, arendatud inimkeskse kooli mudeleid ja pedagoogilisi suundi.

Lastel on endiselt komme sündida sellistena, et oma jalgadelegi tõusmiseks kulub aasta.

Toimub inimkonna saavutuste unustamine, milleks on kindlasti ka see, kuidas on kasvatus mõtlejate-uurijate pilgule avanenud. Seda nii hea poole püüdlemisel, halva läbivalgustamisel kui ka inimloomuse keerukuste mõistmisel. Kasvatuse tähtsuse unustamine viib meid arengus tagasi barbaarsuse suunas. Et see ongi juhtunud, näitab jahmatavaid ja vägivaldseid vorme võttev suhtluskultuur ja vaimse tervise häirete epideemiline ulatus. Unustus on kollektiivne, neoliberalismi inimest kasu ja efektiivsuse skaalal hindav, kõike lihtsustav ja üheülbastav ideoloogiate voog on pühkinud üle kõigi elu toetavate narratiivide läänelikus kultuuris.

Häirivalt keeruline ja naudinguid teenivale kasumlikkusele pigem vastanduv kasvatus pidi kaduma. Selle järele küsivad isegi soomlased, kel endiselt on kasvatustiede katusmõisteks kõigile inimese arengu ja haridusega seotud distsipliinidele. Meil ammugi enam mitte.

Mis sõltub kasvatusest?

Pigem triviaalne kui originaalne on väita, et kasvatusest sõltub kõik, millesse puutub inimene, ja lisaks inimese enese käekäik. Selleni jõudsid mõtlejad juba antiigiajastul ning on jõudnud ka täna, eriti inimese toimimisele planeedi ja looduse suhtes mõeldes.

Läbi kasvatusteaduse prisma siinsele RMK-le ja seda toetavate ametnike tegevusele mõeldes tekib küsimus: kuidas on nad selliseks saanud? Milline oli nende maailmavaate kujunemislugu, nende eeskujud, nende n-ö tundekasvatus?

Veli-Matti Värri peagi eesti keeles avaldatav teos pälvis Soome parima teadusraamatu preemia.
Veli-Matti Värri peagi eesti keeles avaldatav teos pälvis Soome parima teadusraamatu preemia. Foto: raamat

Peatselt ilmuvas Soome kasvatusfilosoofi Veli-Matti Värri tõlkeraamatus «Kasvatus ökokriisi ajastul» («Kasvatus ekokriisin aikakaudella») leiame analüüsi, kuidas naudingutele suunatud kasvatuse abil on üha uued sugupõlved aheldatud tarbimisrattasse. Toodangumaailma ideoloogiates tehakse panus inimesele kui soovide olendile, ning inimese minasuse, tema soovide ja tahtmiste vormimisele tootemaailma huvides. Selle sihi nimel toimimist moodsate tehnoloogiate abil (mõõdutundetus digivaimustuses) nimetab autor psühhokapitalismiks.

Kasvatusest sõltub üsna olulisel inimese kogu elukäik, kuivõrd on ta avatud enesearengule ja muutustele, kuivõrd on temas väärikust, eneseaustust, iseseisvust, tundlikkust, kas ta on suunatud tundma respekti teiste inimeste, loodu ja looduse suhtes ning võimeline ausalt oma tegusid analüüsima. Ja kas temas on tugevusvaru end lahti rebida kasvõi teda ennast tabanud kasvatuse kahjustustest. Kasvatuse ja hariduse seondumisel sünnib inimese maailmavaade ehk haridus on võimalik vaid kasvatuse kaudu.

Millest sõltub kasvatus?

Millest siis kasvatus ise sõltub? Võib väita, et eelkõige temast enesest. Kasvatusel kui ühiskondlikul ilmingul ja kultuuriliste tähendusmustrite kogumil kujuneb välja ajastupärane iseloom ja sisu. Kasvatuse läbi võib teha head ja kurja ning tema iseloom on vastuokslik. Kasvatus võib teenida inimese inimlikustamist ja teisalt, olles sõltuvussuhtes ideoloogiatest, saada kellegi tööriistaks.

Kasvatuses peegeldub vastu inimene ise oma püüdlustes, ideaalides, parima otsingus, ja teisalt oma tumedamas loomuses, võimuihas, omamiskires. Kasvatusest vaatavad vastu inimkonna parimad ideaalid, eelkõige vabadus, pilt täiuslikust ideaalide inimesest, tõest, ilust ja headusest. Lisaks veel kogu see vooruste repertuaar, mis on loetud inimesele soovitavaks ja tema elu õnnestavaks. Ning teisalt on võimalus nendesamade ideaalide nimel tekitada surutist ja kannatusi.

On huvitav paradoks, et üheski pedagoogilises suunas pole seatud eesmärgiks kultiveerida vooruste vastandpoolusi nagu ahnus, kiuslikkus, kurjus, inetus, valelikkus, reetlikkus, aga see ometi juhtub. Nii on kasvatusteadused alati ka juurdlemine inimloomuse üle, ja üks peamisi siin on inimkäsitus.

Pedagoogiline paradoks

Kasvatuse sisse kuuluvad olemuslikult peab-mõiste ning selle kehtestamiseks vajalik võim, mis toob siia piirid, piirangud ja surve, milline inimene peab olema. «Millist inimest te tahate?» olevat üks nõutu koolijuht küsinud ministeeriumilt uue iseseisvusaja hakul, ehk haridusasutused tajuvad end ka ise valitseva meelsuse tööriistana.

Peab-mõiste kehtib nii õpetajale kui ka õpilasele ja väljendub selles, millist meelsust ja elukorraldust kannavad koolid. Leiame eest suure ja teoreetikute sõnul lahenduseta vastuolu: vabaduse ideaali ja piirangute paratamatuse. Seda on nimetatud ka pedagoogiliseks paradoksiks.

Kasvatusse on ladestunud väärtuste, kontseptsioonide, religioossete dogmade ja ideoloogiate kihistused, lisaks vanarahva praktiline tarkus. Kasvatuses kohtuvad humaanne ja ebahumaanne poolus inimolemises. Kasvatuse kaudu on loodetud luua uut ühiskonda ja kujundada uut inimest. Kõik totalitaarsed režiimid haakuvad kooli ja kasvatusse oma esimestest hingetõmmetest alates, et kindlustada oma tulevik kuulekate alamate vormimise kaudu.

Kasvatuses kohtuvad humaanne ja ebahumaanne poolus inimolemises.

Vooruslikkust rõhutav peab-mõiste, moraalivalvurid ja dogmaatilisus on varustanud kasvatuse mainet ka tubli silmakirjalikkusega, sest quod licet Iovi, non licet bovi (mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale – toim). Vahest oligi see üks põhjusi, mis juba alates 1990. aastate algusest tekitas tugeva vastumeelsuse selle iidse mõiste suhtes. Vahest loodeti, et selle asendamine haridusega muudab olematuks 50 aastat ideologiseeritud kasvatust ning kõik kasvatuse toimed nii minevikus, olevikus kui ka tulevikus? Millegi kuulutamine nähtamatuks aga ei kaota ilmingut ennast, küll aga teeb rumalamaks selle, kes seda enam näha ei soovi ega oska.

Kui kasvatusest on saanud vahend valitseva hegemoonia käsutuses, et inimesi alistada ja muuta oma tööriistaks, on kasvatus ise osa sellest probleemist, mida täna tajume kui ohtu inimkonnale ja kogu planeedile, väidab Värri oma raamatus.

Kasvatusest pole pääsu

Seda ei lapsel ega kasvatajal, õpetajal ega õpilasel. Aga on võimalik olla tark ja läbinägelik kasvataja. Teada kasvatusest palju, tunnetada olukordi, tunnetada teist inimest ka tema nähtamatus pooluses ja leida kõigele õige mõõt. Mõõdu otsingud vastavuses aja vaimule ja olukordadele on see, mis on inimese kätes.

Teoreetikud on otsinud kasvatuse tuuma ja leidnud, et see on vastutus. Eelkõige täiskasvanu vastutus järeltuleva sugupõlve kasvamise ja kujunemise ees, ja peamiselt selle ees, et selle sugupõlve liikmed kujuneksid ise vastutusvõimelisteks. Selle ülesande valgel on ehk võimalik ka otsida õiget mõõtu, seda sõltumatult ideoloogiatest ja võimuvankrist. 20. sajandi algusest pärineb mõiste nagu pedagoogiline armastus, see on isetu headust ja tarkust kiirgav suhe enesest vähemasse.

Teoreetikud on otsinud kasvatuse tuuma ja leidnud, et see on vastutus.

Kasvataja vastutus laieneb kogu ühiskonnale: kas see, mis on olnud kultuuris parim, kas tehtud vigade äratundmine ja kahetsus, kas uue sugupõlve eetiline suutlikkus viib meid tema tegevuse läbi ikka edasi tulevikku? Või siis mitte.

Kuhu oleme jõudnud?

Kasvatuse mõiste on loetud avalikult soovimatuks ehk saadetud kööki tittedega askeldava ema repertuaari. Akadeemilises maailmas on mõiste marginaliseeritud ning auväärne kahe ja poole aastatuhande pikkune kasvatuse mõttelugu stuudiumis üsna väikesemahuliseks kuivanud. On võimalik, et paljud õpetajaks õppijad ei kuule ühtki kasvatusega seotud kursust, kui nad seda valikute seast ise ei vali. Uutes haridusstrateegiates on kasvatust vaid õrnalt mainitud. Mingi staatuse on siiski välja võidelnud Tartu Ülikooli eetikakeskuse arendatud väärtuskasvatus.

Haridusteemaline sõnapilv.
Haridusteemaline sõnapilv. Illustratsioon: Postimees

Kas on ehk selle välja vahetanud senisest palju suurem tarkus? Seda peaks näitama uus valdkondlik keel: uute ideoloogiate järgi peab inimene olema ennastjuhtiv ja eluaegne õppija, efektiivne, edukas, standarditele kohane kooli toode, haridusteenuse tarbija, omama digipädevusi, et olla konkurentsivõimeline tööjõuturul. Tema kulgemist personaalsel õpirajal saadab sõnapilv nagu «nüüdisaegne õpikäsitus», «personaliseeritud õpirajad», «lõimumine», «haridusinnovatsioon», «õpianalüütika», «e-koolikott» jne (vt  Kristi Mets-Alunurm «Haridusuuringuid on palju, aga need ei jõua hästi sihtrühmani», Postimees Fookus, 3.05). Ei küsita selle järele, mida ta hing ihaldab, milline on tema ainulaadsus ja andelaad, mida ta õpib ja milliseks inimeseks kujuneb. Ka õppimine ise on taandatud aju funktsioonide talitluseks. Sõnavarast on kadunud sõnad «isiksus», «aated», «ideaalid», «väärtused», «eetika, «subjektsus», «kasvatussuhe».

Hariduse dehumaniseerumine

Ametkondlikult on justkui vastu võetud otsus, et kasvatusprobleemid on otsa lõppenud. Ent kasvatuse tähenduse kaotamine dehumaniseerib ka hariduse. Üks suur riiklikult oluline uurimisteema võiks täna olla: kuidas saadakse lumehelbekeseks? Ehk milline on olnud nende rohkem kui 20 000 noore käekäik, kes ei õpi ega tööta ja milles näevad nad enese jaoks perspektiivi?

Üks suur riiklikult oluline uurimisteema võiks täna olla: kuidas saadakse lumehelbekeseks?

Millist kasvatusmõtlemist ja traditsiooni oleme kollektiivselt kandnud – kas pole aeg asuda seda läbi valgustama selles üksildaste hingede hapras kõikuvas ettearvamatus hävinguseemet kandvas ilmas?

Ühiskond sellisena meenutab ennast lõikuvat murdeealist, kusjuures lõigutakse enesest millegipärast välja see aastatuhandete saavutus ja tarkus inimese mõistmisel, et lämmatada oma teab-kust pärit valu.

Katke Martin Lutheri lauakõnest

Lucas Cranach vanema õlimaal Martin Lutherist (1532).
Lucas Cranach vanema õlimaal Martin Lutherist (1532). Foto: repro/Wikimedia Commons

«Et võim tuleb neljandast käsust, seda saab tõestada nõnda: Sõnakuulelikkus on hädavajalik, samuti on hädavajalik austus vanemate vastu. Kui aga vanematele kuuletumine lõpeb ja lapsed järjest sõnakuulmatumaks muutuvad, siis on see loomuliku seaduse ülesanne olla laste eestkostjaks ja aidata neid kasvatada. See eestkostja ongi võim. Seega on keiser eestkostja kõigi vanemate eest.

Loomulikult võiks Jumal oma kõikväelisuses juhatada lapsi ka teisel viisil, kuid tema kasutab selleks seadust ja korda, s.t võimu. Isa jäägu ikka isaks, kui aga austus isa vastu kaob, astub selle asemele võim. Kui ka võim karistada ei saa, teeb seda tema asemel kurat. Nii saab tõeks kõnekäänd «Keda ema ja isa kasvatada ei jõua, seda kasvatab kurat».»

Märksõnad
Tagasi üles