MercA: oli tüdruk nimega Üvi

Sirelid. Foto: Kristel Vilbaste

Oli. Vikatimehikesel on vist mingi plaan kõrbemas, aga Vahurile, Andresele ja Markole kirjutas ikka keegi järelhüüdepojukese. Kirjutati ju.

Üvi. Palju ma tast õieti teadsin, tõdeb MercA.

Mina õppisin siis Tallinnas, tema Tartus. Seal me tutvusime. Püssikas, ilmselt. Ta polnud ilus, polnud ka inetu. Omapärase näolapiga igal juhul; pisut laialihoidvad allapoole suunat nurkadega silmad, tumedad juuksed. Aga – ooh! - Üvil oli mustast nahast miniseelik ja vinged sukakad, mingi isepärane ükskõikne poos ning salapäraselt vaikiv olek. Mina olin lobasuu. Üvi istus vakka, imes suitsu, vahetevahel muiatas irooniliselt või iseteadvalt.

Me kõik jõime toona Püssirohu Löövikas Kruvikeerajat (viin apesinimahlaga) või Goblerit (shamp vanakesega), kuskil grüünes Emajõe kaldal, Toomemäel, Piros odavat õlut, viina, peeti… Mõned krõbistasid alko vahele ka teatud tabletikesi. Tuli ette. Rääkisime muusikast, kunstist, kirjandusest, poliitikast, sitasest Liidust, mentidest, KGBst. Üvi vaikis ja naeratas kummaliselt. Vahel ütles ka midagi, millest järeldus, et tumm ta pole. Noid oli Tartus kah, ent nemad kippusid olema oma raskestimõistetsva kurtide-keelega jutukamad kui Üvi.