5. juunil 1857 ilmunud lehenumbri tähtsust on raske Eesti ajaloos ülehinnata: pani ju Perno Postimees aluse eestlaste eneseteadlikkuse tõusule rahvuslikul ärkamisajal, kui lehe asutaja Johann Voldemar Jannsen kasutas senise maarahva asemel sõnapaari «eesti rahvas». Kui Jaan Tõnisson ostis 1896. aastal Postimehe, lõi see pinnase nn Tartu renessansiks, mis aitas edasi viia rahvuslikul ärkamisajal kerkinud aateid.
Oma 164-aastase ajaloo jooksul on Postimees üle elanud mitu võimu- ja nimevahetust. Kuid alati on leht täitnud oma ülesannet olla eesti lugejale Eesti ja maailma sündmuste vahendaja ja ka nende mõtestaja. On selge, et okupatsiooniaegadel polnud seda ülesannet võimalik alati vabalt täita, kuid Postimehe eesmärk tuua uudised ja arvamused eestlase lauale on püsinud.
See vahendajaroll ei kao kuhugi ka uute tehnoloogiate valguses, olgu see internet ja sel põhinev sotsiaalmeedia. Online- ja sotsiaalmeedia on muutnud ajakirjanduse tehnoloogilist poolt ja pannud surve trükiajakirjandusele ning sundinud mõtestama ümber ka ajakirjaniku ametit. Toimetajate võim on vähenenud.
Võib tunduda peibutav mõte, nagu ei vajakski inimene enam ajalehte. Ometi on lõviosa sotsiaalmeedias jagatud uudistest teinud ajakirjandus.
Kuid ei internet ega sotsiaalmeedia muuda uudiste tegemise olemust. Võib tunduda peibutav mõte, nagu ei vajakski inimene enam ajalehte ja kõik uudised jõuavad temani sotsiaalmeediaplatvormidelt. Ometi on lõviosa sotsiaalmeedias jagatud uudistest teinud ajakirjandus.
Postimees pole enam ammu pelgalt paberajaleht. Või ainult eestikeelne. Ajaleht mõistab digipöörde vajalikkust ja nii on võimalik jälgida sündmusi audiovisuaalselt Postimees TV vahendusel. Elav pilt aitab vaatajat hoida kursis sündmustega otse. Kui paberlehe tiraaž on mõistetavalt aastatega vähenenud, on juurde tulnud digilehe tellijaid. Sest inimeste huvi sündmuste ja nende tõlgendamise vastu pole raugenud.