AK ⟩ Roosmarii Kurvits: ajalehe sünd ja pidev taassünd

Perno Postimees ehk Näddalileht 1857. Foto: Eero Vabamaegi/Postimees

Ajakirjanduse ajaloost ja sellest, et paberlehele on järjepidevalt ennustatud kadu, kirjutab ajakirjanduse uurija Roosmarii Kurvits. 

Mõni kuu tagasi sai 255 aastat sellest, kui sündis eestikeelne ajakirjandus, ja 215 aastat sellest, kui sündis eestikeelne ajaleht. Mullu sai 415 aastat sellest, kui läänemaailmas sündis trükitud ajaleht. Võrguajakirjandus sündis pisut üle 25 aasta tagasi nii mujal maailmas kui ka Eestis. Pärast seda on üha sagedamini ennustatud (paber)ajalehele kadu.

Kui vaadata aastasadade perspektiivis, siis on selge, et varem või hiljem kadu tuleb. Kuidas see ­tuleb, sellest saab aimu, kui kõrvutada ajalehe algusaegu praeguse ajaga. Ja olulisi märke sellest annavad aja­lehe sisu ja ajalehe välimus.

Trükitud ajaleht sündis saksakeelsena Strassburgi (Strasbourg) vabalinnas 1605. aastal. Ajalehte defineeris algusest peale info, selle eesmärk oli tähtsatest päevasündmustest teatada. Ja nii erines ­ajaleht tollastest ajakirjadest ja raamatutest, kuigi välimuselt sarnanesid kõik kolm üksteisega.

Eestikeelne ajakirjandus sündis poolteist sajandit hiljem. Selleks ajaks oli lääne ajaleht diferentseerunud vähemalt kaheks: ­ülemkihile info ja uudised, alamkihile õpetus ja valgustus. Eestikeelne ajakirjan­dus oli ühelt poolt saksakeelse talupoja­ajakirjanduse kohalik haru, mille rolliks talurahva valgustamine ja harimine. Aga lisaks on eesti ajakirjanduse eellasteks rahvaraamatud ja kalendrid, mille sabas kirjutati ka päevakajalistest sündmustest. Nii jäävad eesti ajakirjanduse alustajad rahvaraamatu, ajakirja ja ajalehe hämarale piirialale.

Wilde «Lühike öppetus» oli sisult rahvalik tervishoiukäsiraamat, ajakirjaks tegi selle ­ainult poognakaupa ilmumine igal nädalal. Masingu Maarahwa Näddala-Leht oli populaarteaduslik ajakiri. Russowi «Tallinna koddaniko ramat» oli uudisajakiri, mis ilmus raamatu nime all, et poleks vaja ilmumisluba taotleda. Ka välimuselt sarnanesid esimesed ajakirjandusvälja­anded tollaste rahvaraamatutega: samasugune väike formaat, üheveeruline ladu ja suhteliselt suur kiri.