Eleri Kautlenbach: veel kord meretuuleparkidest

Ei saa vastata tõele väide, et tuulikud on ilma CO2 emissioonita, kirjutab Mart Maastik. Foto: Michael Kooren / REUTERS

Eesti mereala planeeringule hinnanguid andes tuleb arvestada Eestis kehtiva õiguse ja planeerimissüsteemi hierarhilise olemusega ning eristada planeerimise ja loamenetluse etapi ülesandeid, kirjutab rahandusministeeriumi planeeringute osakonna nõunik Eleri Kautlenbach.

Maastikuarhitekt Kerttu Otsa artikkel «Nähtamatuid meretuuleparke pole olemas» annab äsja avalikustatud Eesti mereala planeeringu lahenduse kohta infot moonutatult ja on seetõttu eksitav.

Nõustume autoriga, et nähtamatuid meretuuleparke pole olemas. Kui sooviksime Eestis rajada meretuulepargid nii, et neid rannikult näha poleks, siis tuleks pargid rajada vähemalt 50 km kaugusele merre. Tuuleparkide tehnoloogia ei võimalda kahjuks 15 aasta perspektiivis neid nii kaugele rajada, kuna meri on sellisel kaugusel liiga sügav.

Artiklis on toodud, et looduskeskkonna kõrval on riigil kohustus kaitsta maastikku kui ressurssi ja inimese elukeskkonda. Nõustume ka sellega. Selgitame, et Eestis kavandatakse meretuuleparke üldiselt kaheetapilisena.

Esimene etapp on planeeringu koostamine. Eesti mereala planeeringuga (v.a Hiiu ja Pärnu mereala, kus on planeering olemas) valime praegu tuuleparkide kavandamiseks sobilikke alasid.

Teine on loamenetluse etapp. Kõiki asjaolusid arvestades ei ole võimalik tuuleenergeetika tootmiseks sobilikke alasid üleni tuulikutega katta. Alles loamenetluse uuringute tulemusel konkreetse asukoha eripära ja tehnoloogilisi lahendusi arvestades selgub, kui palju ja milliste parameetritega ning kuhu täpselt on võimalik tuulikuid panna.