Urmas Hõbepappel: kas Hiinast saab uus hegemoon?

Urmas Hõbepappel. Foto: Erakogu

Hiinat ootavad ees tõsised probleemid, mis pidurdavad selle suure ja võimsa ühiskonna arengut, kirjutab Tartu Ülikooli Aasia keskuse analüütik Urmas Hõbepappel.

2049. aastal tähistab Hiina Rahvavabariik (HRV) sajandat asutamisaastapäeva. Xi Jinping on lubanud, et selleks ajaks on Hiina «arenenud, jõukas ja mõjuvõimas». Nende eesmärkide saavutamiseks on Hiina Kommunistlik Partei (HKP) ambitsioonikalt seadnud sihiks suurendada inimeste sissetulekuid ja parandada sotsiaalset kindlustunnet, moderniseerida majandust ning võidelda korruptsiooni ja kliimamuutusega. Ja kuigi kohati näib, et Hiina astub kiirel sammul lubatud kursil, ei pruugi olla nende eesmärkide saavutamine sugugi lihtne. Jutud Hiina peatsest hegemoonistaatusest on ilmselt ülepaisutatud.

Kiiresti vananev ühiskond on Hiinat vaevavate murede pikas loetelus kõige suurem probleem. 1960. aastatel alustas Hiina keskvalitsus massilisi kampaaniaid, et piirata sündimust. Ühe kümnendi jooksul vähendati laste arvu ühe naise kohta kuuelt lapselt umbkaudu 2,5-ni: kui 1965. aastal täiskasvanuks saanud naine võis saada üle kuue lapse, siis 1975. aastal sünnitusikka jõudnud naine sai kaks või kolm last. Ühe lapse poliitika tulemusel vähenes laste arv peres veel, kuid suurem sündimuse langus oli selleks ajaks juba toimunud.

1978.–2015. aastani kehtinud ühe lapse poliitika on üks jõulisemaid sotsiaalseid eksperimente inimkonna ajaloos. Kui läänes langes sündimus ühe naise kohta kuuelt lapselt kahele sadakonna aasta vältel, siis Hiinas tehti see muutus sunniviisiliselt mõne kümnendiga. Tänaseks on han-hiinlased enamasti harjunud ühe lapsega ega soovi mitut, sest lapse kasvatamine on kallis. Nii ei ole keskvalitsuse luba kasvatada kahte last toonud soovitud tulemusi ja Hiina sündimus püsib madal. Uudis sellest, et nüüd võib ühes perekonnas kasvada kolm last, ei muuda ilmselt midagi. Hiinas sünnib keskmiselt 1,5 last ühe naise kohta. Ka sünnitusealisi naisi on üha vähem, sest poiste eelistamine tüdrukutele on põhjustanud suure soolise ebavõrdsuse (100 tüdruku kohta sünnib Hiinas ca 115 poissi).

Ent milles on probleem? Hiina haritlased uskusid, et kui rahvast on vähem, on ka suid vähem, mida toita – kõik on rikkamad, kui ühiskonna jõukust jaotada vähemate inimeste vahel. Mõnda aega töötas see loogika kenasti ning Zhongnanhai otsuste tulemusel vähenes vaesus ühiskonnas jõudsalt. Seejuures ei osatud aga arvestada tulevikuga. Sündimuse järsk langus on tekitanud demograafilise lünga, mille tõttu on hakanud Hiina tööealine elanikkond kiiresti vähenema. Alates 2016. aastast siseneb tööturule vähem inimesi, kui läheb pensionile. Peagi ollakse olukorras, kus üks tööealine elanik peab oma maksudega ära toitma viis või enam inimest (lapsed ja vanurid). Aga et ühiskonna jõukus ei ole veel sealmaal, mis võimaldaks kõrgeid makse koguda, ähvardab Hiina riigikassat tõsine rahapuudus. Jaapanil seda probleemi ei ole. Kuigi sealgi on demograafiline kriis horisondil, on Jaapani ühiskond vananenud aeglaselt oma loomulikku kurvi järgides ning ühiskond on XX sajandi majandustõusuga jõudnud rikastuda. Hiina aga vananeb enne, kui saab rikkaks.