Lauri Vahtre: millist presidenti me siis ikkagi tahame?

Lauri Vahtre. Foto: Tairo Lutter

Presidendi valimise korra muutmise asemel tuleks hoopis keskenduda küsimusele, milline president oleks Eestile parim, kirjutab ajaloolane Lauri Vahtre (Isamaa).

Üldrahvalik presidendiotsing on alanud. Kuna otsijatel on erinevad arusaamad, kes peaks selle ameti pärima, siis on järjekordselt algatatud ka arutelu, kuidas oleks õige presidenti valida. (Mõtteline jätk: … et valituks osutuks just see kandidaat, keda soovin mina.) Suur hulk inimesi arvab, et presidendi peaks valima rahvas. Teine suur hulk jälle, et presidenti pole üldse vaja. Nende arvamuste vahel on raske kompromissi leida.

Olemasolev valimiskord ei meeldi eriti kellelegi ja viie aasta tagused sündmused tõestavad, et tulemus võib tõepoolest olla pehmelt öeldes vastuoluline. Ent selles osas, milles viga tookord seisnes või kes ja kus selle vea tegi, lähevad arvamused lahku. Kuulun nende hulka, kelle arvates tegi vea EKRE oma jonniga Jüri Luige vastu, mis kustutas ühe paljutõotava võimaluse. Kuid selle peale võib küsida: kes või mis võimaldas sellise vea tegemise? Kes või mis on süüdi, et määravaks saab käputäie inimeste jonn? Kas mitte põhiseaduse autorid, st Põhiseaduse Assamblee?

Sellele on raske vastu vaielda, kui ebameeldiv see mulle – kui Põhiseaduse Assamblee liikmele ja koguni aseesimehele – ka ei oleks. Praegu teeks mõndagi teisiti. Presidendi valimise kord võiks näiteks jätta võimaluse, et riigikogu loobub üritamast ja saadab asja kohe valimiskogu kätte. Jääks ära üks tarbetu etapp. Rein Taagepera arvates on riigikogul selleks õigus praegugi, kuid põhiseaduse selline tõlgendamine eeldab loovat mõtlemist. Meie õigusteadlaste hulgas domineerib paraku nn grammatiline koolkond, mis nõuab lähtumist seaduse sättest, mitte mõttest. (Näide elust enesest: öelda, et turvas pannakse auna, olevat vale; õige on: turvas pannakse turbaauna.) Nii et põhiseadust muutmata sellist tervemõistuslikku võimalust ei teki ja riigikogu jääb pühalik-pidulikult läbi hääletama kandidaate, kelle võitu 67 häälega usuvad ehk vaid asjaosalised ise ja sedagi unes.

Muide, valimiskogu. See läks assamblees konkureerival hääletusel läbi ühe võiduhäälega, mis pealegi laekus viimasel sekundil ja oli antud peamiselt selleks, et asi ükskord otsustatud saaks ja patiseis lõpeks. Neist ajaloolistest asjaoludest hoolimata leian, et valimiskogu ongi üsna õnnestunud kompromiss. Kui president on n-ö poolvõimuline, siis sobib tal ka ametisse saada poolvalimistega. Mitte just rahva mandaadiga, aga mitte ka üksnes riigikogu omaga.