/nginx/o/2021/06/01/13816051t1h23e4.jpg)
/nginx/o/2014/01/21/2764670t1h6d29.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/05/10/7837224t1h8815.jpg)
Laps ei saa valida isa ja ema. Seepärast peab ühiskond kohtlema võrselt nii iga last kui ka mõlemat tema vanemat. Õiglane vanemahüvitis on kõigile võrdne, mitte vanema sissetulekust sõltuv. Riik ei saa kelleltki lapsi osta ning kui riik kedagi toetab, peab ta tegema seda solidaarselt. Iga kodanik peab tundma, et tema riik ei eelista kedagi teist ja ta ei saa eeldada ka seda, et riik eelistab teda kellelegi teisele.
Eelmisel aastal kulus vanemahüvitisele 271,2 miljonit eurot. Sellel aastal kulub 307,2 miljonit ning järgmisel aastal prognoosi järgi juba 359,8 miljonit eurot. Riigieelarvest (13,1 miljardit) moodustab see sellel aastal 2,4 protsenti, mis on muljetavaldav osa.
Eesti riigiga võrreldavat heldust Euroopas ei kohata. Vanemahüvitise eesmärk oli Eesti iibe hoogustumine. Paraku ei ole seda toimunud. Meil on väga kallis meede, mis ei anna soovitud tulemust – iibekasvu. Sellega ei tohi rahul olla!
Lisaks sellele, et vanemahüvitis ei täida soovitud eesmärki, on ta sotsiaalselt ebaõiglane. Ta soosib rikkaid ja edasijõudnuid, pigem vanemaealisi vanemaid – neid, kes on ametiredelil kuhugi jõudunud, ühiskonna eliiti. Mullu sai vanemahüvitist 34 430 inimest, keskmine hüvitis oli 659 eurot kuus. Samas 2432 inimest said 2001–2500 eurot kuus ning 3186 inimest said üle 2501 euro kuus.